Sirli Ojaste, "Üks maja ja kaks perekonda"

Üks maja ja inimesed selles.

Edward Morgan Forsteri “Howards End” on Eesti Päevalehe raamatusarjast kindlasti üks neist, mida lisaks sarja kokkuostmise ning ilusa ja stiilse riiulikaunistamise võludele tasub ka kohe pärast soetamist lugema hakata.

Sest see ei ole üks neist raamatutest, mida peaks säästma tulevikuks, kui on “rohkem aega süveneda”, “lihtsam end argimuredest välja lülitada” vms. See on raamat, mis aitab intelligentselt, kuid samas lõõgastavalt ja humoorikalt argimuredest põgeneda ning rõõmsalt ja sisukalt aega veeta.

Howards End on üks tavaline “erakordne” maja, milles toimub romaani jooksul tegelikult imevähe tegevust – pisut alguses ja pisut lõpus. Howards Endist saab alguse kahe perekonna tutvus, mis elab romaani jooksul üle nii vastikult piinlikke kui ka erutavalt õnnelikke stseene. Kuid viimaks pakub see maja jälle kõigile tegelastele “katust”.

Üks põhjusi, miks tasub raamatut kindlasti lugeda, on ka tänapäevasus. Tüübid ja tegevustik eelmise sajandi alguse Inglismaalt on aegumatud ning tegelikult ka lihtsasti transporditavad 21. sajandisse. Feminismist inspireeritud jõudeelu elavad kunstiarmastajad õed, rikkust taga ajav äriperekond vaikse ja allaheitliku naisliiniga satuvad konflikti ning raamatu lõpuks ka väga lähedastesse suhetesse.

Valides raamatu pealkirjaks maja nime ja lõpetades tegevuse üsna fataalselt ning pea kõikide tegelaste jaoks paikapanevalt Howards Endis, teeb autor majast peategelase. Forster on üritanud teha hoonest midagi püha, midagi sümboolset, inimesi, põlvkondi muutvat ja ühendavat. Selline paatos on pisut ülepaisutatud, kuid samas väga omane “romantilistele romanistidele”, kes tõusid hinda just möödunud sajandil, kui tekkis tohutu turg ning vajadus “naistekate” järele.

Eriti suurt naudingut pakuvad “Howards End” ja Howards End kõikidele saatusesse uskujaile. Omanik pärandab Howards Endi kummalise ja väga põgusa sõpruse järel peaaegu võhivõõrale tüdrukule, kellele perekond keeldub seda aga ütlemast ning muidugi ka andmast. Saatuse keerdkäikude tulemusena saab aga Howards End lõpuks ikkagi tema omaks. Teenitult ja täiesti seaduslikult.

Selline idealiseeritud ja idülliline lõpplahendus on muidugi hollywoodilikult pisaratest nõretav, kuid mõjub samas väga rahustavalt ning tekitab hea tunde ja lootuse maailmas siiski veel eksisteerivast õiglusest ja “õnnelikust lõpust”.

Autor jätab musti auke

Forsteri teosed, “Howards End” nende seas, ei ole aga tüüpilised naistekad, st nad ei sisalda ainult värvikaid suhtekirjeldusi ja õnnelikku lõppu. Psühholoogilise romaani tasemel olevad karakterid ja suhete keerdkäigud, ladus ja omapärane briti huumor, ajastukohaseid vihjeid kultuuri- ja poliitikasündmustele täis olevad dialoogid teevad “Howards Endist” tegelikult stiilse ning põneva romaani.

Küllap see mitmekihilisus lisaks põnevale sü²eele on ka üks põhjusi, miks Forsteri raamatutest on tehtud mitmeid edukaid filme. Hollywoodilik kirevus tegevuses ja tippnäitlejad tegid nii “Howards End’i” kui ka mõne teise Forsteri romaani põhjal valminud filmist omal ajal kassahiti. 1992. aastal linastunud “Howards End”, kus mängisid Emma Thompson ja Anthony Hopkins, võitis muuhulgas kolm Oscarit.

Filmilikkust lisavad raamatusse ütlematajätmised ja nn “mustad augud” – autor hüppab ajas kiirelt ja ootamatult. Minevikus toimunud sündmustest saab lugeja teada mõnikord alles tegelaste dialoogidest.

Selles loos on kõike: kirge, vihkamist, intelligentsust, rumalust, rikkust, vaesust, ülbust, lahkust ja nii edasi. Kuid kõige rohkem ikkagi selliseid sündmusi, mis 21. sajandil paratamatult ühel huvitaval stooril olema peavad: segased peresuhted ja pärandussegadused, kuritegu, seks, rahaahnus, armastus ja vihkamine.

Forster oli kaval kirjanik: lisaks sellele, et ta oskas ajaloolastele uurimiseks jätta enda kohta maha hulgaliselt intrigeerivaid vihjeid ja andmeid, teadis ta ka parimaid müüginippe. Tähtis on pidev suhtlus kliendiga – niisiis astub Forster romaanis aeg-ajalt lugejaga sõprussuhtesse. Ta kommenteerib oma tegevust autorina ja lisab autoripoolseid hinnanguid tegelastele. Täiesti tavaline on, et keset dialoogi seisab äkki autori lause “Õnnetu perekond, kuigi andekas” ja muud säärast. See on kaval nipp, mida kasutatakse tänapäeval repliik-naer-repliik-naer tüüpi komöödiates, kus naer on juba peale naerdud – lugeja ei pea ise hindama ei autorit ega tegelasi. Lugeja loeb ja lõõgastub teiste probleeme ja edu nautides, saades kaasa terviklahenduse.