Vastastele pugemine valimistel hääli juurde ei too

Edgar Savisaar on näidanud, et Tallinna juhtides on võimalik ära teha kogu Eesti sisepoliitika. Laiskuses või saamatuses teda süüdistada ei saa. Loomulikult on inimesi, kes tahavad tasuta ühistransporti oluliselt rohkem kui neid, kes tahavad bussipileti eest maksta. Savisaart armastatakse sellepärast, et ta teeb kõike häälte saamiseks. Ja vihatakse sellepärast, et ta teeb kõike häälte saamiseks. Tallinna Televisioon on üks hääletegu.

Mitmed teised parteid tahavad hääli saada selle eest, kes nad on (tublid, ausad ja targad). Keskerakond tahab hääli saada selle eest, mis ta ära teeb. Tallinna linnapea teab hästi, et vastuhääli kokku ei loeta.  Vastaseid (sealhulgas meediat ning meedia valitud eksperte ja arvamusliidreid) võib ignoreerida, sest oma arvamust nad niikuinii ei muuda. Ja kui nad sind ka sõimavad nende arvamusele vilistamise pärast, tuleb see pigem kasuks: mobiliseerib kindlaid toetajaid oma toetust jagama ja valima tulema. Võidukal erakonnal on vaja kinnistada kindlate valijate toetust, mitte püüda pugeda inimestele, kes niikuinii talle oma maailmas vähimatki kohta ei näe.

Täpselt sama taktikat kasutas parteiliidrina Mart Laar – austada ja armastada tuleb neid, kes toetavad, ja neid, kes võiksid toetada. Need, kes on “valest” parteist, võib kohe ja otsustavalt kõrvale lükata – kõik nende huvid, soovid ja unistused.

Paras neile rikastele. See taktika töötab hästi, sest valijaskond jaguneb kolmeks:

1) kindlad toetajad;

2) kindlad vastased;

3) alalised rahulolematud.

Kindlad vastased toetavad niikuinii teisi parteisid. Alaliste rahulolematute hulgast on võimalik saada “üheöösuhteid”. Need, umbes kolmandik valijatest, vajavad kogu aeg midagi uut ja põnevat. Nad pettuvad kiiresti ja pööravad kergesti selja. Selliseid tulebki kokteili välja tehes meelitada – flirt käib mängu juurde. Kuid hommikul ärgates võib valutada nii pea kui ka süda.

Lihtne näide, kuidas oma valijat võimalikult täpselt haarata, on eelmisel aastal Tallinnas oluliselt laienenud bussiread – autosõitjad (Reformierakonna ja IRLi valijad) kirusid ja vigisesid, kuid Keskerakonna (ja sotsiaaldemokraatide) valijad olid rahul ja õnnelikud. Mõni ehk isegi parastas autojuhte. Rikkaviha ja edukamate vihkamine on inimlik ning arusaadav tunne. Juba selle tunde esilekutsumine annab häälevõitu.

Avalikus ruumis arutatakse kohalike oma­valitsuste valimiste lähenedes peamiselt selle üle, kas Tallinnas on teistel parteidel võimalik kamba peale saada rohkem hääli kui Keskerakonnal või mitte. Tähtis ei ole mitte see, mida teised võimalikult paljude valijate jaoks paremini teevad, vaid see, kas Tallinna kuningas suudetakse troonilt tõugata või ei. Ühendpartei loosung on: “Me anname teile pea!” Kas tallinlased seda pead ka nõuavad, selgub paari kuu pärast.

Vilbade ja Leppade võimalus. Valimistulemuste ennustamine on tänamatu töö, kuid uuringutele ja üldisele meelsusele toetudes võib arvata, et Tallinn jääb Keskerakonnale. Ja kui peaks juhtuma napp võit ülejäänud “kambale”, võib see tähendada kaost nagu 16 aastat tagasi, kui toonane reformierakondlane Priit Vilba (tänase nimega Willbach) 1996. aastal kaks nädalat Tallinna linnapea oli. Äsja astus Willbach Keskerakonda. Pole kindel, kas kõik inimesed mäletavad, et Tallinna linnapea on olnud ka Peeter Lepp. Nii erinevate huvidega inimesed nagu kõik ülejäänud erakonnad kokku ühe laua taga kaua ei istu.

Seekordsetel kohalike omavalitsuste valimistel on rohkem kaalu kui eelmistel. Uutest volikogudest tulevad suure tõenäosusega valijamehed, kes hääletavad järgmise presidendi. Järgmine riigi­kogu presidenti vaevalt valida suudab.

Ning ta näitab ka jõudude tegeliku vahekorda riigis, kui mittekodanike valmisõigust mitte üle tähtsustada.

Muutusi kardetakse. Küllap saame ka taas üllatuda, et negatiivsed uudised vanade parteide toetust suurt ei kõiguta. Olgu need mõistuse- või armastusabielud, kuid paljud valijad pigem kardavad muutusi kui tahavad neid esile kutsuda. Ning rahulolematute esindajad saavad hääli, kuid killustatuse tõttu ei suuda nad seniseid jõujooni ümber joonistada.

Meediat jälgides võib jääda mulje, et enamik Eesti inimesi on “vanade ja halbade” poliitikutega rahulolematud. Tegelikult see nii ei ole. Enamik “vanadest ja halbadest” on armastatud ja tunnustatud. Sest nad teevad seda, mida neilt ­oodatakse. Kirujad kajavad, aga neil palju vähem jõudu kui kisa detsibellid lubavad eeldada.