Eestit vaevab eelkõige ideoloogiakriis

Eesti elul ja majandusel ei ole ees mingisugust klaaslage, millest ei ole võimalik läbi minna. Pigem on häda selles, et meil ei ole juhtivat (ehk teistest selgelt mõjukamat) ideoloogiat, mis paneb meeskonna liikmeid (ehk kodanikke) ühiselt pingutama. Meil on rohkem puudus neist, kes teavad, miks midagi teha.

Eesti Vabariik (mitte riik kui institutsioon, mis päris hästi toimib, vaid kodanikkond tervikuna) on nagu peata kana – pead enam pole, veel jookseb ringi, kuni elutult maha kukub. Eestile ei olegi selget ühte lausesse mahtuvat eesmärki vaja? Et NATO on, Euroopa Liit on ning nüüd vegeteerime, kuni välja sureme?

Peaminister Andrus Ansip ütles oma juhtivat ideoloogiat ette anda püüdvas kõnes, et Reformierakond seisab sõltumata rahvusest või muudest tunnustest nende valijate eest, kes unistavad perelisast, oma majast, väärikast vanaduspõlvest, iga-aastasest päikesereisist. Head unistused, kuigi väga paljudele kätesaamatud – kuni elu lõpuni. Kui anname suuna ja unistuse ainult neile, kes hakkama saavad, soovivad need, kes hakkama ei saa, kohe hangudega revolutsiooni korraldada.

Raha on materiaalsete väärtuste mõõt. Mida rohkem väärtust, seda parem. Väärtuste loomine on olnud paljude edukate riikide peaideoloogia. Nii Ameerika Ühendriikidel kui ka Hiinal, nii Jaapanil kui ka Saksamaal. Need neli riiki on ka ekspordiedetabeli liidrid – nad võtavad oma heaolu nende arvel, kes luua ei suuda, kuid armastavad tarbida.

Kuna Eesti kuulub aastaid rohkem importinud kui eksportinud riikide hulka, siis oleme pigem tarbimisühiskond, kes laseb suurmajandusel enda arvel rikastuda. See, et me ei suuda Hiina odava kaubaga võistelda, on muidugi laiskus ruudus. Euroopa kõrgeima keskmise palgaga riik paneb tuhande hiinlase asemel kaks tippspetsialisti masinate taha tööle ja näitab tõhususes asiaatidele koha kätte. Isegi kui kaks sakslast saaksid näiteks saja hiinlase palga, on nad kümme korda efektiivsemad.

1100. aastal elas siin 200 000, Rootsis 400 000 inimest. Skandinaavias meid kardeti. Parajad (majandus)barbarid olime. Ühe Taani kiriku seinal on palve, et jumal kaitseks neid eestlaste eest. Paneb muigama? Miks on tänapäeval vastupidi? Meie palve on: jumal, kaitse meid Rootsi kapitalistide eest!

Eestis on üks vale eeldus. Me arvame, et kui inimestel on hea ja mugav olla, siis hakkab rahvastik ja majandus kasvama. Vale. Rahvastik ja majandus hakkavad kiiresti kasvama siis, kui inimesed usuvad, et neil võib tulevikus elu paremaks minna. Sellele Ansip laupäeval rõhuda püüdiski. USAs toimus 100–150 aastat tagasi tormiline kasv – inimesed põgenesid nii Eestist kui ka Rootsist USAsse, kuna näis, et seal on kõvasti tööd tehes võimalik õnneni jõuda – kuni heaolu kohale jõudis. Siis ind rauges.

Rahvas ei vaja esmalt mitte heinu (ehk raha), vaid ideoloogiat. Heaolu kättesaadavus kõigile kodanikele on kapitalistliku maailmavaate põhilubadusi. Selle saavutamine aga sulatab ideoloogia – eemärk kaob ning rahvas jookseb nelja tuule poole laiali. Eestist lähevad inimesed ära selle pärast, et meil ei ole rahvana valdavas osas tunnustatud ideoloogiat, mis koondaks ühiseid väärtusi.

Rahast rääkimist ei peeta heaks tooniks. Riikide puhul on nii positiivseid kui ka negatiivseid näited. Küsimus ei ole selles, kas tunnustatud väärtuste kogum on kõige õigem, aga kui kõik inimesed hakkavad sarnaselt mõtlema, on sellel uskumatu jõud. Hiina majandus on hea näide – 1820 moodustas Hiina majandus kolmandiku maailma SKPst, 1960 vaid 4% ning praegu juba jälle kuuendiku ehk 16,7%. Deng Xiaoping andis ette ideoloogia, et “Rikas on uhke olla”, ning rikkaks on hiinlased saanud.

Eestis ei ole rahast rääkimine hea toon – et raha omada on mõistlik ja tore ning pole mõtet elu raisata tegevuste peale, mis pakuvad ainult lusti, aga mitte midagi sisse ei too. Konservatiivne maailmavaade, mis Eestis domineerib, aktsepteerib tööd ainsa tunnustatud heaolu suurendamise viisina. Samas on meil ka palju neid, kes leiavad, et heaolu peab suurenema teiste arvel. Mõned “punased” leivad ka Eestis, et sotsialistlik-kommunistlik vereimemine on õiglasem kui kapitalistlik vereimemine. Tegelikult on seal vaid üks vahe – ühed imevad rohkem vähemuse, teised rohkem enamuse verd. Keskklassile suunatud poliitika, mis Eestis valdavalt levib, ütleb aga, et keegi ei tohi kelleltki rohkem verd imeda, kui temalt on imetud. Milleks siis üldse imeda?