Janek Mäggi: "Kallis Eesti, puhka rahus!"

Puhkuse ajal töö tegemine on eesti rahva hulgas üsna moes. Üks hea tuttav on mitmel aastal kasutanud puhkuseaega Soomes lisaraha teenimiseks.

Juulis Eesti puhkab. Muidugi teevad mõned inimesed ka tööd, kuid mõtted on ikka pigem rannas või järve ääres kui treipingi või arvuti taga. Kuid sellel aastal on kõik veidi teisiti.

Varem püüdsime puhkusega vähendada töörügamisest tekkinud ülepinget, nüüd muretseme, kust saada tööd. Töö ei ole kaua aega olnud nii populaarne kui praegu. Just normaalne töö. Selline, mille eest ka palka makstakse.

Meie mõtteviisid on kõvasti kohanenud. Hõimlasest ettevõtja rääkis oma puhkuseplaanidest. Tavaliselt oli ta mitu korda aastas soojal maal lõõgastumas käinud, sel aastal läheb aga perega Poola – näitab pojale (kes on eriti suur rüütlifänn) ja tütrele rüütlilossi. Ja küsis minu käest samuti: millal sa viimati Lätis või Leedus puhkamas käisid? Seda on minult tänavu küsitud ennegi. Uus trend. Marsruudid on lühemad. Kulud on väiksemad.

Peipsi ääres võib rääbist leida

Puhkamine tähendab inimestele erisuguseid asju. Kui klouni käes küsitakse: «Mis sa mossitad?!», siis ta vastab: «Ma puhkan!» Kes tahab veidi reisida, kes istub maakodus, kes niidab vahetpidamata muru ning imestab, miks naabrid talle aeg-ajalt politsei kutsuvad.

Puhkuse ajal töö tegemine on eesti rahva hulgas üsna moes. Üks hea tuttav on mitmel aastal kasutanud puhkuseaega Soomes lisaraha teenimiseks. Remonditöödest ja muust sellisest ei maksa rääkidagi. Õhtud lihtsalt kaovad kuidagi ära. Aega ei ole justkui kellelgi. Iga minut on arvel.

Mina jõudsin juba mitu aastat tagasi mõttele, et puhata (ja võimaluse korral ka mitte midagi teha) tuleb korralikult. Mehe tervisele mõjub «laisklemine» eriti hästi. Aju väljalülitamiseks kahjuks ei ole lihtsat off-nuppu, et ta üle ei kuumeneks. Keerulisemad nupud siiski on.

Parim puhkus on tegelda asjadega, millega sa iga päev ei tegele. Organismile pole kurnav mitte see, kui ta tegutseb, vaid see, kui ta nüristub. Piltide vahetumine annab jõudu.

Eelmisel nädalal võtsime perega ette päevase jalgrattasõidu mööda Peipsiäärse vene külasid, mis asuvad meie suvituskoha lähedal – läbi Alatskivi ja Kolkja Kasepääni välja. Telefon viskab vahepeal Vene võrku, kala- ja sibularestorani vastas müüakse rääbist, mis kümmekond aastat päris kadunud oli. Sibulakuuris puhkab kuldses eas mees üsna kobedal lavatsil. Ka nelja-aastane tütar pidas 33 km matka minu rattatoolis hästi vastu. Tegi isegi väikese uinaku. Aju puhkas.

Elu tuleb tarbida täie raha eest

Korra elus olen kogenud puhkust, mis oli väga sarnane nende omadega, kes praegu on mitmesugustel põhjustel tööta jäänud. Pärast Ühispangast lahkumist 2000. aasta juunis mõtlesin kaks kuud, mida edasi teha. Käisin ka neljal-viiel tööintervjuul. Kuigi oli kriisi aeg (Aasia ja Vene kriisile järgnes internetimulli lõhkemine), otsustasin siiski ettevõtjana kätt proovida. See oli tagantjärele vaadates väga tark (kuigi hulljulge) mõte. Puhanud meelega sündinud otsus.

Kuid see mõte sai sündida just puhkamise (olgu või sundpuhkamise) ajal. Väga paljud inimesed on oma igapäevarutiinis niivõrd sees, et nad ei jõuagi mõelda, et võib-olla nad teevad täitsa vale asja ja raiskavad oma elu. Sest iga möödunud aasta on ju ära tarbitud osa meie elust. Seda ei tule enam kunagi tagasi. Ja iga päevaga on ees järjest vähem aega.

Seepärast on puhkuse ajal palju mõistlikum lihtsalt olla ja küsida endalt: mida ma elult tahan? Missugune oleks minu jaoks ideaalne elu? Tiina Jõgeda õnneindeksi-teemalistest artiklitest sain teada, et õnnetunnet suurendab see, kui vähendada ootusi ja ambitsioone. Ma olen kogu elu püüdnud pigem puhata kui tegelda asjadega, millest juba ette on teada, et midagi kasu pole.

Võib-olla võiks 2009. aasta juuli olla eestlastele uutest mõtetest paks. Kui see, kuidas me seni elasime, ei andnud oodatud tulemust, siis võib-olla elame homme veidi teisiti. Näeme ka seda, mis on lähemal. Ja neid, kes on lähemal. Läheme vennale või onule külla. Viime lapsed Pokumaale (soovitan väga – tore-tore!).

Hea puhkus on selline, mille järel on indu uuteks väljakutseteks. On tehatahtmist. Tegelikult on Eestis ju uskumatult tore elada – pole sellel ilmal viga midagi, pole me nii väikesed ühtigi ja lätlastest oleme vähemalt viimasel ajal olnud veidi paremad ka – miks me siis ei võiks olla õnnelikumad?! Puhkame välja ja paneme edasi!