Janek Mäggi: "Uuel aastal alustame nullist"

Mis tähendab, et ei saa kärpida? Kulusid saab alati kärpida vähemalt nullini.

Euroopas ja Jaapanis on kaks täiesti erisugust hinnapoliitikat. Euroopas kujundatakse hind nii, et lüüakse kõik oma tootmiskulud kokku, pannakse kirves otsa ja öeldakse, et see ongi hind. Täpselt nii on viimastel aastatel koostatud Eesti riigi eelarvet.

Euroopa hinnapoliitika on aga nüüdseks läbikukkunud strateegia (globaliseerumine on peale kvaliteedikonkurentsi toonud ka ülikarmi hinnakonkurentsi) ja nii on teatud määral läbi kukkunud ka Eesti riigieelarve koostamine. Eriti, kui vaadata 2008. aasta eelarvet, mida nüüd viimases hädas hoogsalt kärbitakse ja kärbitakse. Jaapanis käib asi teisiti: tootja läheb turule ja vaatab, mis hindadega seal toimetatakse. Ta võtab turuhinnast näiteks 10% maha ja püüab toime tulla. Sellise hinnapoliitikaga võetakse turgu. Kuid see eeldab ranget kulude kontrolli kogu aeg, mitte ainult siis, kui viimane häda käes on. Eeldab arusaama, et liigsed kulud on kliendi raha raiskamine, riigi puhul maksumaksja raha raiskamine.

Eesti riigieelarve koostamise kõige suurem puudujääk on kõrvaltvaataja pilgu läbi see, et lähtutakse raja sõltuvusest. Me eeldame, et kõik kulutused, mida riik teeb, on ratsionaalsed ja õiged ja neid saab ainult suurendada. Mäletan eelarvetegemise protsessi Ühispangas pärast rootslaste tulekut. Eelarve tegemise aluseks ei sobinud senised kulutused, vaid alustama pidi nullist. Kõik kulud tuli algusest peale läbi mõelda. Ja mitmeid asju otsustasime tulevikus enam mitte teha. Selleks, et millestki mitte nii olulisest loobuda, on vaja väikest sundi. Mugavusest me muidu seda ei tee.
 
Tõelise riigimehe kõrvad on lukus

Järgmise aasta riigieelarve tegemine on minu meelest erakordselt lihtne, kui ainult suudaks välja mõelda õige tulubaasi. Kui me näiteks usume, et tulud on nii mitu miljardit, siis saame panna ministeeriumidele vastava arvu ette, ja nii on. Mis tähendab, et ei saa kärpida? Kulusid saab alati kärpida vähemalt nullini. Selline jaapanipärane lähenemine sobib praegu palju paremini kui Euroopa oma. Kui ei saa mõnd remonti tehtud – no mis siis? Kui jääb mõni hoone ehitamata – neid on meil küll, ja küll jõuab ka.

Ühesõnaga, lähtuda tuleb rahast, mis meil tõenäoliselt olemas on. Praegu on tõeline riigimees see, kes suudab hädakisast mitte meeltesegadusse langeda. Ja kes enda peale mõtlemise kõrval suudab mõelda riigi ja tema tuleviku peale. Üks hädavajalik samm on ka riigivalitsemiskulude ülevaatamine. Nullist. Kas seda kõike, mida riik praegu meile pakub, on ikka senises mahus vaja.
 
Tõsi on, et meie riik kasvas väga kiiresti. Mäletan ülikooliajast (1990ndate teine pool) aegu, kui riigi palgale ikka minna ei tahetud. Liiga väike palk. Nüüd on mitmed koolivennad-õed just seda teed läinud. Ajad on muutunud. Erasektoris jääb paljusid riigitöötajaid vaid kadestada: palgalanguse ohtu pole, koondamisohtu pole, keegi ülearu ei stressa, kui võtad rahulikult. Ning kroonid veerevad iga kuu nagu truud sõbrad kontole.

Kõige usinam SMS-laenaja – Eesti riik!

Kõige halvemad kulud on kulud asjadele, mis me lihtsalt ära sööme. Võõra raha eest ei tasu ju minna kallisse restorani, sest see läheb lihtsalt väga kalliks maksma. Korra saab kõhu hästi täis, aga hiljem pead ikkagi võla tasuma.

Palju on halvustatud inimesi, kes võtavad röögatu intressi ehk liigkasuga tarbimislaene. Eluasemelaen tundus vähemalt varem mõistlik otsus. Kuid Eesti Vabariik on meil olnud üks tublimaid SMS-laenajaid. Paljud eelarvelised kulud aeti hüpetega taevasse – olgu need avaliku sektori palgad, pensionisüsteem, kuid seda raha tegelikult nende kulude katteks enam ei ole. See oli illusioon, et on.

SMS-laenuks võib pidada riigikogu, arstide ja teiste palkade suurendamist, pensionitõusu. Argument ei ole see, et me oleme nii harjunud ning teisiti ei saa, kui lihtsalt pole selleks raha. Üks sinine koidula on üks sinine koidula. Jah, selle võib küll neljaks lõigata, aga kokku annavad need neli tükki ikka vaid 100 krooni.

Ühesõnaga, ilma suurema stressita tuleb välja raalida, kui palju meil järgmisel aastal raha on. Ja siis vaatame, mis selle eest saab. Kõik, kes käivad ja sõimavad, et miks neile raha ei anta ja neilt ei tohi mitte mingil juhul raha ära võtta, käigu jala. (Nagu Läti riigifirmade juhid, kelle palku vähendati kohati 60%). Kui meie toode on turu jaoks ikkagi liiga kallis, siis peab see muutuma odavamaks. Ja nagu Jaapani kogemus näitab, on see täiesti võimalik – ja edukalt sealjuures.