Janek Mäggi: Eestil ei ole muud võimalust, kui Kersti Kaljulaid peab igal juhul jätkama

Ta peab igal juhul jätkama, sest kui riigikogu või valimiskogu ta välja vahetavad, läheb see riigile maksma rohkem kui nt politseiorkestri 2-aastane kulu, mis on ca 0,5 miljonit eurot aastas.

Olukorras, kus Eesti koondab ära ühe riigi regaali teise järel – mis need kaitseväe- ja politseiorkestrid muud on – ei tohi me presidendivalmiste käigus isegi arutada, kes võiks sellesse tseremoniaalsesse ametisse sobida. Täna sobib sellesse ametisse ainult üks inimene: Kersti Kaljulaid.

Kui Kaljulaid valitakse tagasi, peab ta veel viis aastat tööd tegema ning uue presidendi kulu ei teki. Kui Kaljulaid ei jätka, tuleb täie raha eest hakata kohe ülal pidama nii Kaljulaidi kui ka uut presidenti. Lisakulu viie aasta jooksul on üks miljon eurot (suurusjärgus ca 200 000 eurot aastas).

Eesti president peab oma tööd tegema kümme aastat ning kui teda tagasi ei valita, on see erakordne läbikukkumine nii riigikogule/valimiskogule, kes viskab ära väga palju riigi raha, kui ka presidendile endale, kes on suutnud välja vihastada kõik oma valijad.

Briti ekspeaministri Tony Blairi arvates saab tipp-poliitikas valijate väljavihastamine teoks igal juhul, kuid selleks kulub reeglina kümme aastat. Viiega saavad hakkama pigem vähesed. Kuid kümne aasta pärast ei taha valijad, rahvas, koalitsioonipartnerid ja erakonnakaaslased ühestki tipp-poliitikust enam suurt midagi kuulda.

Siis on tema koht ajaloo prügikastis. Kes julgeb mõne helge sõna öelda Konstantin Pätsi kohta? Vaino Väljase kohta mõni julgeb. Kuid päevapoliitik küll mitte. Muhe Hiiumaa mees ei jätnud seda oma äsjasel 90ndal juubelil märkamata.

Kui 2016. aastal presidendi valimiste eel Rain Rosimannusega kampaania kulgu arutasime, märkis Rain: „President on elu lõpu amet.“ Hea, kui tema vanus on ametisse saades juba selline, et riik ei peaks tema eluaegsele ülalpidamisele miljoneid kulutama. Nt Iisraelis ja Itaalias on olnud üle 90-aastased presidendid. Arnold Rüütel oleks pidanud samuti kindlasti teise ametiaja saama, tema kõrvaldamine läks mitu orkestrit maksma.

Otsida tuleb inimest, kellel on kõige kõvem kapital

Jevgeni Ossinovskiga mõnda aega tagasi järgmise presidendi teemat arutades märkis ta, et Eesti on imelik riik, kus otsitakse ametisse inimest, kes sellesse ametisse kõige paremini sobib. See on vale. „Otsida tuleb inimest, kellel on selleks kõige kõvem poliitiline kapital,“ sõnas ta.

Tarmo Soomere on vahva sell, kuid poliitilist kapitali tal pigem napib. Sama lugu on Ülle Madisega, kelle isikuomadused, töökus ja särtsakus, lubaksid seda rolli imeliselt täita. Soomere eelis on heasüdamlikkus ning ka õigem vanus, millele rõhub ka presidendiameti vanusetsensus põhiseaduses. Vähemalt 40 aastat peab kandidaat vana olema, keda üldse võiks ametisse kaaluda.

Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves suutsid mõlemad omal moel anda presidendiametile sära juurde. Ilvese eeliseks oli tema toonane abikaasa Evelin Ilves, kellele Ingrid Veidenbergi hinnangul meeldis presidendi abikaasa väga olla ja ta andis oma tööga presidendiametile tähtsust juurde. Üksnes põhiseaduslike kohustuste masinlik täitmine on kindlasti ebapiisav, et öelda: president ja tema abikaasa on oma hüvesid väärt.

Kui riigikogu või valmiskogu tõesti leiavad, et Kersti Kaljulaid ei ole oma tööga hakkama saanud ning ta tuleb vaatamata kaasnevatele hiigelkuludele välja vahetada, ei luba põhiseadus seda kohta siiski mitte tühjaks jätta.

Arvestades, millise innuga Jüri Ratas meeme teeb ning lilli saadab, võib tal olla võimalus. Tal on poliitilist kapitali enamikust presidendiametisse unistajatest rohkem. Kuid Andrus Ansipi tõrelemine temaga on olnud sedavõrd nüpeldav ja otsekohene, et tooli alt tõmbamine Reformerakonna poolt näib reaalne. Endine peaminister andis selgelt mõista: Ratas ei kõlba ametisse. Ja vaevalt mõtleb ta Reformierakonnas ainsana nii.

President võiks olla vait, kui tal midagi öelda ei ole

Reformierakonna kibedus on mõistetav. Mäletan hästi, kui ootasime Estonias koos Siim Kallasega viimase vooru valimistulemusi ning just Keskerakond oli see, kes Siimult tooli alt tõmbas ja sellega Kersti Kaljulaidi presidendiks mahitas.

Võibolla ongi nüüd aus, et Jüri Kerstilt tooli alt ära ei tõmba – ise ta ju Kersti Kaljulaidist presidendi tegi! Mina toetasin siis Siimu ja toetaksin ka täna. Ta on Rosimannuse meelest õiges vanuses, ei segaks noortel poliitika tegemist, on tark ja ei taha ennast tõestada – ta on sellega juba hakkama saanud.

Kõige kurvem Eesti presidendivalimiste juures on asjaolu, et presidendiks saadakse ikkagi ja ainult raha pärast. Ei ole seal sadade tahtjate puhul ühtegi muud mõistlikku motiivi. Midagi ära teha ei saa, võimu pole. Ainult igavaid või ärritavaid kõnesid pidada, sekka juhtub mõni hea mõte või tekstiautor muidugi ka, kui ta varasemas töös on näiteks kirjanik olnud.

Kuid Eestis ei ole ühtegi teist poliitilist ametit, kus ametipidaja on pärast ametiaja lõppu igavesti ülekullatud, samuti tema abikaasa. Seepärast ongi see töö niivõrd ihaldusväärne. Mitte seepärast, et õnnestub olla tähtis või midagi ära teha ja korda saata.

Kui aga mõelda mitte kes, vaid milline võiks järgmine Eesti president olla, tulgu see järgmine kas kohe või viie aasta pärast, siis ta võiks mitte ära tõusta. Ta võiks olla vait, kui tal midagi öelda ei ole, mitte ainult siis, kui ta ametis on, vaid ka siis, kui ta enam ei ole. Ta võiks olla sõbralik nende inimeste vastu, kes talle ei meeldi.

Ta võiks olla rõõmsameelne, heatahtlik, õnneliku hingelaadiga. Ta võiks osata rääkida, lugeda ja kirjutada. Ta võiks olla avalikkusele pikalt ka enne ametit tuntud. Ta võiks oma valijatele meeldida ka peale esimest ametiaega. Ta võiks tunda rõõmu mitte ainult iseendast ja oma tööst, vaid ka Eestist.