Janek Mäggi, "Diagnoos: krooniline rahapuudus"

Inimese tööle panemine on üks paras ristsõnamõistatus. Millega inimest motiveerida tegema midagi, mida võib võtta kokku sõnaga “töö”?

Inimese tööle panemine on üks paras ristsõnamõistatus. Millega inimest motiveerida tegema midagi, mida võib võtta kokku sõnaga “töö”? Raha? Jah – hing on vaja sees hoida. Positsioon? Jah – võim meeldib paljudele. Areng? Jah – kõik tahavad püsida konkurentsis –, et ka tulevikus oleks raha ja/või võimu. 

Eesti pakub peaaegu kõikidele tublidele ja edasipüüdlikele inimestele kõiki kolme. Ometi loeme lehtedest, et arstid tahavad hakata streikima, kui ei saa viiendiku võrra palka juurde. 

Arstide palgad on viimastel aastatel kasvanud hüppeliselt, vähemalt teiste palkadega võrreldes. Üks minu tuttav arst läks mõned aastad tagasi haiglast tööle erasanatooriumisse. Nüüd vaatab, et tegi vea. Raha saab vähem kui kolleegid haiglas, positsioon ei parane ja arengut pole. 

Mulle meeldiks väga, kui kõik inimesed oleksid rikkad, vähemalt jõukad. Tore oleks, kui Eesti arstid teeniksid rohkem kui Soome ja Rootsi arstid. Aga siin on üks väga suur konks. 

Asi on selles, et Eesti 4,3% inflatsioon hoiab meid eurost vähemalt kolme (aga võib-olla 30) aasta kaugusel. Hiigelpalgatõus tekitab hiigelinflatsiooni, mis omakorda muudab majanduse ebastabiilseks ja reaalset täiendavat ostujõudu pakkuva palgatõusu võimalused olematuks. Kui palgad kasvavad, kasvavad ka hinnad. 
 
Haiglasse või matusebüroosse

Arstide (ja õpetajate ja riigiametnike) proportsioonidest väljas palgatõus (ma räägin keskmise palga kasvust, tublid peavad alati rohkem palka saama kui lorud) paneb kasvama ka kõik muud palgad. 
 
Arenenud majandustes on Austraalia 5,8% aastane palgatõus suur erand, enamasti tõuseb palk kuni 3% kui sedagi. Tööpuudus on majandusele ainult hea. Olukord, kus kõik, kes tahavad, saavad tööd, viib teenuste kvaliteedi alla. 
 
Eestis on kambavaim ennast leidnud. Paljude elualade esindajad arvavad, et kui nad väga kõvasti karjuvad, hakkab taevast raha sadama (selliselt nagu Jaan Tätte näidendis vihma). Lollidemaal olla küll rahapuu, kuid sellele panustavad ainult lollid. 

Kuid mida siis peaksid tegema need arstid-meditsiinitöötajad, kes tahad saada väga olulist sissetuleku kasvu ja kohe? 
 
Mine sinna, kus on parem

Kõigepealt peab teadma oma pikaajalisi soove, unistusi ja lootusi. Alati ei määra otsust töökohavahetuseks mitte paar tuhat krooni, vaid kompleks asju, mille hulgas on töökoha asukoht, töökaaslased, keskkond tervikuna. 
 
Kui kusagil on tunduvalt parem ja sind seal avasüli vastu võetakse, siis tulebki sinna minna. Alati ei pruugi muidugi esmapilgul ahvatlevana tunduv kehtida ka paariaastases perspektiivis, nagu sanatooriumi-näide tõestas. 
 
Teiseks ei ole vaja väga muretseda, et kui keegi haiglast, koolist või riigiametist ära läheb, jääb töö tegemata. Kindlasti on keegi, kellel on vaja raha, kes vajab positsiooni ja tahab areneda ning selle töö rõõmuga ära teeb. Eestis on isegi peaministrid suhteliselt tihti vahetunud ja elu näitab, et Eesti pole seetõttu oma iseseisvust kaotanud. 
 
Asendamatuid inimesi ei saa olla juba sel põhjusel, et me kõik oleme surelikud. Paljud ei kujutanud ette, et Lennart Meri kõrval võiks Eestil olla veel mõni väärikas president. Tegelikult sai sama tööga hakkama nii Arnold Rüütel ning saab ka Toomas Hendrik Ilves. 
 
Töövõtja peab arvestama oludega ja palk on alati kahepoolne kokkulepe. Kui kokkulepet ei saavutata, lähevad teed lahku. Ultimatiivne käitumine ei vii kuhugi, sest võimalik võit võib olla olemas (natukene raha juurde), kuid ta ei saa olla kuigi suur (sest kogukulu massi pealt on meeletu). 
 
Moraal on lihtne. Need, kes tahavad rikkaks saada, peavad tegelema sellega, mis seda võimaldab. Enamasti on see küll loteriipilet, millega võidavad vähesed. Kuid alati saab teha rohkem ja paremini tööd. Selle eest makstakse rohkem. 
 
Arstide palgad on kasvanud ja kasvavad tulevikus teiste eluvaldkondade esindajate omaga võrreldes kiiremini. Aga eluvaldkondi, kus töö on raske ja peab kaua või väga kaua õppima, on teisigi. Ühiskond saab areneda tervikuna ja tööviljakuse arvelt. Eesti arstiabi on kvaliteetne, kuid vajadusel tahaks seda ka kasutada – tuhandete või isegi kümnete tuhandete kroonide eest, mida enamik palgasaajaid seda sageli kordagi aasta jooksul kasutamata maksavad.