Janek Mäggi: Eestis ei räägi keegi diplomaatiast, vaid sellest, et kohe tuleb sõda, relvastume hambuni

Mis siin ikka rääkida, laske parem maha!

Kaks aastat tagasi mõnitati usinalt Emmanuel Macroni ja Olaf Scholzi, et nad helistavad vahetpidamata Vladimir Putinile ja ütlevad talle: „Ära palun enam tee, nii pole ilus!“ Prantsusmaa president ja Saksamaa kantsler proovisid säästa elusid, mis ei õnnestunud. Nad kukkusid täielikult läbi ning kukkumine jätkub.

Tänaseks on hukkunud sadu tuhandeid inimesi, Berliini ööklubid ja Pariisi diskoteegid töötavad täie võimsusega, eurooplased ei usu hiljutise uuringu järgi, et ukrainlastel on mingitki lootust: sõda tuleb ära lõpetada ehk venelastega kokku leppida.

Eurooplane tahab elada normaalset elu, reisida ja lustida, teda ei huvita röövitud lapsed või miljonid põgenenud naised, kelle meestel, kui nad veel elus on, pole suurt lootust enam elusana oma peret näha. Eurooplane ei taha iga päev vaadata uudistest laipu või nende ärarebenenud kehaosasid. Ta tahab lilli ja liblikaid, rohelist maailma, kus kõik puud surevad loomulikku surma, lindudest ja loomadest rääkimata, kuigi inimesed sellega hakkama ei saa.

Riigijuhid sajatavad, et inimesed ei tea, mida tähendaks rahu Putini tingimustel, aga enda tingimuste kehtestamiseks pole neil ei ajusid ega jõudu. Ka Eestis ei räägi keegi diplomaatiast, vaid ikka sellest, et kohe tuleb sõda, relvastume hambuni, on vaja viimase peal tehnikat ja moona, siis saame vähemalt mõne vandi sadadest tuhandetest kõrilõikajatest, kes kohe-kohe piiri taha koonduvad, ära tappa.

Mida sa teinud oled, et sõda ei tule?
Eesti lapsevanemad värisevad nagu haavalehed, sest keegi ei taha, et olukorras, kus toomashendrikilveslikult väljendudes on „nelja tunniga kõik läbi“ – saaks nende lastest kahuriliha.

Ühiskond kardab tõsiselt, sest sõjahullud poliitikud ei räägi rahumaksust, vaid sõjamaksust: me peame valmistuma sõjaks! Kuidas seista vastu enam kui 100 korda suurema rahvaarvuga riigile, kui lääs tahab pidada joomapidu, mitte kontrollimatult paisuvat verepulma?

Mis on sellise retoorika ja poliitika eesmärk ning motiiv? Eesmärk on saada rohkem hääli, motiiv on pääseda haljale oksale Euroopasse, kus kogu läänemaalilma eliit pääsenut kangelaseks peab ja lillesülemitega vastu võtab.

Eesti eesmärk see muidugi ei ole. Eesti eesmärk on kesta, vahend selle saavutamiseks on rahu, milleni on võimalik jõuda ainult ja ainult läbirääkimiste kaudu, kuigi nende pidajad ei ole loomulikult idaeurooplased, vaid Venemaa ja tõsiseltvõetavate lääneriikide (keda pole samuti palju) juhid.


Ka Putinis võib peituda kristlik härrasmees
Liitlased peavad mõistma, et rahuni tuleb jõuda kohe ja kiiresti, mitte siis, kui nt Baltimaadest on alles ainult Mariupoli stiilis põletatud maa, millelt viimased elutegevuse jäänused on buldooser juba kokku lükanud.

Praegu lastakse tappa ja minna surma väitega, et see on meie tuleviku väetis. Ei ole. Sõdu ei peeta riikide vahel, sõdu peetakse inimeste vahel. Üksikute inimeste, riigijuhtide vahel. Ka vene sõdurilt ei küsi keegi, kas ta tahab sõdida – ta peab, kuni surmani.

Peale Jalta konverentsi veebruaris 1945 iseloomustas USA president Franklin D. Roosvelt oma valitsuse liikmetele Jossif Stalinit nii: „Temas on midagi enamat kui see revolutsioonilise bolševiku värk. Ma usun, et tema loomuses on mingi ettekujutus sellest, kuidas peab käituma kristlik härrasmees.“

Võimalik, et ka Donald Trump leiab Putinis üles kristliku härrasmehe ning lepib sõja lõpetamises kokku. Loodame, et ta ei tee seda nii, nagu tegid Winston Churchill ja Roosvelt, kes jätsid Stalini nõudmisel NSV Liidule tema 1941. aasta piirid, sh Baltimaad, vihjega, et „vanad tsaaririigi alad, las võtab.“

„Rahuläbirääkimisi, mu kallid kaasvõitlejad, peetakse vaenlastega, mitte sõpradega!“ märkis Iisraeli kunagine peamister Yitshak Rabin. Iga venitatud päev on samm lähemale iseenda surmale, kui parafraseerida Terminaatorit.

On kaks võimalust, kas rääkida läbi või anda ja saada kuul. Valitagu läbirääkimised, vaatamata sellele, et neid tuleb pidada vaenlastega ja eestlastel selle laua taha asja ei ole, isegi kui püütakse selline mulje jätta, et Eestist sõltub midagi.