KULDA EI SAA PÄRAST ESIMEST TRENNI

Istusin 2003. aastal Brüsselis kogu päeva väldanud koosolekul. Laua ümber olid tosinkonna riigi suhtekorraldajad. Arutasime inimõiguste kaitsmise vajadust propageerivate kampaaniate korraldamist kõigis esindatud riikides.

Ettekandeid oli palju ja vaid paarist sain enda meelest päris hästi aru. Sõnad oli tuttavad, kuid mõte hägune. Tegin järelduse, et minu inglise keele oskus on halb mis halb.

Paar nädalat hiljem kuulasin Pärnu Konverentsidel päev otsa emakeelseid ettekandeid, sekka mõni võõrkeelne. Aga ka nendest emakeelsetest olid mõistetavad ja haaravad vaid mõned. Tallele jäi kiduralt. “Kas mu emakeeleoskus on nii kehv?” küsisin endalt.

Seosetut sõnamulinat, mõttetühjust, hingestamata möödalaulmist (loe: möödarääkimist ehk viisipidamatust) on avalikkuses hunnitul hulgal. Ning kahjuks need “lauljad” sellest ise aru ei saa. Nõukogude ajal oli vähemalt tsensor vahel, kes kaitses küll oma tõde ja õigust, kuid kontrollis ka mõtteselgust.

Piisab ka ainult emakeelest

Kaasajal on selline mulje, et emakeeleoskus tähendab võimet suust välja öelda sõnu, mida peame emakeelseteks. Ta rääkis eesti keelt, kuid ta ei rääkinud eesti keeles. Ka lause­ehituse jaoks on vaja projekti, head materjali ja vilunud ehitajat. Soss-seppade töökultuur teeb meie keeles ja meeles hirmuäratavat laastamistööd.

Sõprust aluse, öeldise ja sihitisega on võimalik luua, kuid see nõuab tahte kõrval ka tibake annet.

Paljud inimesed õpivad ära emakeeles tuhandeid sõnu, kuid ei õpi sellele vaatamata kvaliteetselt kuulama, mõtlema, rääkima (eriti avalikult), lugema ja kirjutama. Just sellises järjekorras – millest esimene on kõige kergem ja viimane kõige raskem. Kõike viit valdavad isegi emakeeles väga vähesed.

Ma ei arva, et Eesti Vabariigis tähtsale kohale saamiseks peaks omama doktorikraadi ratsutamises, males, kabes, tantsimises, kümnes võõrkeeles; olema avaldanud vähemalt viis raamatut, millest üks on värsivormis; omama vähemalt üht olümpiamedalit kestvusalal; suutma asendada Mait Malmstenit kõigis tema draamateatris esitatavates rollides jms.

Kõigil inimestel on andeid, mis on unikaalsed. Teadmisi ja oskusi tuleb omandada vahel ka siis, kui anne on kasin. Inglise keeles rääkiv Vladimir Putin (reklaamis kandideerivat olümpialinna Venemaal mõni aasta tagasi) oli päris äge. Kange, aga püüdlik.

Anne kindlas vallas ei taga annet igas vallas. Paljudel andekatel inimestel ei ole teadmisi ja oskusi – nad ei ole neid omandanud, kuid on selleks kindlasti suutelised. Enamik teadmisi ja oskusi jääb meil elu jooksul omandamata. Elu on nende hulgaga võrreldes napp ja üürike.

Algaja meistriga sama armas

Vaevalt on palju inimesi, kes valmistuvad mõneks ametiks kogu elu ja siis selle lõpuks tänu ettevalmistusele ka saavad. Elu on juhuste ja õnne kombinatsioon, milles suuremat edu saavutavad need, kes selleks ometigi valmistuvad. Et olümpiavõitjaks tulla, tuleb ka andekatel üksjagu trenni teha.

Mida kõrgemal mägedes viibid, seda raskem on hingata. Mulle oli Peruus 4534 meetrit küllaltki kurnav. Kokalehtede närimisest piisavat abi polnud. See, et mitmed Eesti juhid ei ole oma ametites uusi kõrgusi võttes enne nõuetekohaselt aklimatiseerunud, on tõsi. Kuid tõsi on ka see, et revolutsiooni saame teha ainult nende inimestega, kes meil on.

Kõige tähtsam on ametisse valida neid, kes on ausad, head, õiglased, armsad, väärikad, töökad, andekad, hoolivad, loovad, nutikad, targad, õnnelikud, vaimukad. Toomas Tõniste, Jüri Ratas ja Urve Palo vastavad enamikule kriteeriumidest. Ja kui paarile ei vasta, tühja sest. Nad teevad ju trenni. Esimese kullani läheb alati aega.