Süüdistusi, et annetatud raha pole õigesti kasutatud, tuleb ette liiga tihti. Reaalsus on muidugi vastupidine

“Koerale kondi andmine ei ole heategevus. Heategevus on kondi jagamine koeraga, kui sa ise oled sama näljane kui koer,” märkis Jack London. Heategevuse mõte on teha midagi üllast, omakasupüüdmatut, iseenda arvelt. Teha seda nii, et koer saab aru, et ta ei saanud lihtsalt oma, vaid ta sai ka tüki oma heategija kaukast, hingest, südamest.

Elu on mind kokku viinud kahe heategevusfondiga. Aasta pärast 25aastaseks saava Tallinna Lastehaigla Toetusfondi nõukogus olen olnud varsti 15 aastat, 2005. aastast selle esimees. Koos Hille ja Toivo Tänavsuuga asutasime 05. veebruaril 2014 Vähiravifondi “Kingitud Elu”, kus õilsad Eesti inimesed on teinud uskumatuid imesid. Nõukogu töös, kus näeme valu kõrval tulemusrõõmu, ei saa tekkida mõtet: milleks see kõik?

Suhtekorraldajana tean, et teemadel, mille piirjooned on rammusad ja punased, polariseerub ühiskond täielikult kaheks. Mõlemad osapooled leiavad oma eesvõitlejad, kes suruvad oma arvamust kogu ühiskonnale peale. Revolutsioonilised ja reaktsioonilised.

Erinevates riikides on teemad erinevad. Näiteks abort, sisseränne, usk jpm. Heategevus kuulub siia rivisse. Lõhestav. Nii uskumatu kui see ka ei ole – konfliktne. Mida on loomulikult kõik Suured Teemad. Sest inimene on sisemiselt vastuoludes vaevlev, sageli iseendaga konfliktis või isegi tülis – teen või ei tee; lähen või ei lähe? Täna on mõte üks, homme on täiesti teine. Me kõik oleme sarnaselt konfliktsed. Ei head ega halvad. Kord head, siis halvad.

Heategevus on teater, sport, poliitika

Neid, kes ütlevad, et nad kunagi ei anneta, on ka avaliku elu tegelaste hulgas palju, tavakodanikest rääkimata. Ärge annetage, kui ei taha või ei pea õigeks, aga ärge keelake teistel seda teha.

Süüdistusi, et annetatud raha pole õigesti kasutatud, on raisatud, tuleb ette liiga tihti. Reaalsus on muidugi vastupidine. “Võin kinnitada, et Eestis pole ühtegi vabaühendust, mille töötajad igavleks mahagonist kirjutuslaudade taga ja mõtleks, mida küll peale hakata kõigi nende Swarowski kristallidega, mida nad oma palga eest ostavad,” tõi ERRi portaali Heategevuskoolis välja Urmo Kübar. Mees teab, mida mees räägib.

Heategevusel on ühiskonnas kindel koht. Nagu on teatril (millele uhkelt peale maksame), nagu on spordil (millele uhkelt peale maksame), nagu on poliitikal (millele kõige uhkemalt peale maksame), nagu on äril (mis lõpuks kõik kinni maksab). Ja paljul muul.

Heategevus ei välista teistsugust maailmavaadet. Kui inimene annetamist iseenda jaoks õigeks ei pea, siis ärgu ta seda mingil juhul tehku. Rahulolematust pole juurde vaja. Meil on palju inimesi, kes ei käi kunagi teatris, ei tee kunagi sporti, ei kandideeri kunagi valimisel või ei püüa kunagi äri tehes saada majanduslikku kasu. See sobib. Kuni mõne teise eluvaldkonna mittearmastamine ei pärsi teiste inimeste õigust ja vabadust seda valdkonda armastada.

Šimpanse tuleb karta – kui nad organiseeruvad

Toomas Paul kirjutas äsja Maalehes: “Teadlastele on valmistanud palju peavalu, et ühekaupa või ka kümnekaupa võrreldes oleme šimpansidega piinlikult sarnased. Jalustrabavalt suureks muutuvad erinevused alles 1000-2000pealiste rühmade juures.”

Moraal on lihtne, me suudame head ja/või halba korda saata suurte rühmadena. Mind ei eruta, kui keegi lugupeetud inimene kirjutab või räägib, et heategevus on mõttetu (loe: see on riigi asi teha!) ja tal on eriti jõulude ajal almusenurujatest kopp ees. Kuid mind häirib, kui ta kutsub teisi üles organiseeruma heategijate/heategevuse vastu.

Inimeste isikuomadused ning kehakeemia on sedavõrd erinevad ja juhitamatud, et kunagi ei ole võimalik panna kogu ühiskonda mõtlema ühtemoodi. Isegi eesti rahva laulupeo-armastus ei ole mustvalge. Maailma lähiajaloos kommunistid ju proovisid sundida meid sarnaselt mõtlema, aru saama ja tegutsema. See üritus kukkus läbi.

Demokraatia voorus on õigus teha head ja mitte teha head. Inimese voorus on võime tajuda, milline (seadustele alluv) teguviis on ühiskonna kui terviku poolt soositud ja milline mitte.

Vaimse räuskamise asemel (kõik heategijad on omakasu peal väljas jms) võiks endast lugupidav inimene meenutada Prantsusmaa ekspresidendi Jacques Chirac’i sõnu ida-eurooplastele: «Nad jätsid kasutamata hea võimaluse olla vait.»

Meil kõigil on teiste inimeste, tegude ja ühiskonnas heaks kiidetud suundumiste suhtes kriitilisi mõtteid. Kuigi kõik neist ei tasu ometi kõigiga jagada. Need mõtted ei pruugi olla targad.

Head inimesed teevad head. Kuid ka (vahel) kurjad inimesed teevad head. Iga heategu muudab ühiskonda paremaks. Kuid iga heategu muudad paremaks ka heategijat ennast. Iga üksik šimpans ei pruugi inimesest oluliselt erineda, kuid kogum häid inimesi erineb šimpanside kogumist jalustrabavalt. Rabagem jalust.