PUUDUS RIIGINAISELIK KIRG

President Kersti Kaljulaidi esimene kõne oli igav, kantseliitlik ning audiitorile omaselt stampides kinni, kirjutab suhtekorraldaja Janek Mäggi presidendi aastapäevakõnest. 

Friedebert Tuglase, Ernst Enno ning Otto von Bismarcki tsiteerimine kuivust ja visiooni puudumist ei leevendanud. Presidendi eeskujud on surnud.

Tema jutus ei olnud riiginaiselikku kirge, tahet saavutada saavutamatut, võimet olla suurem kui piiratud võimalustega amet, mille olulisus on tema ametiajal märkimisväärselt lahjenenud.

Kõige erutavam koht kõnes oli: “Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi aastapäeval.”

Mõtlesime sõpradega, et kelle naist me siis täna koos peksma hakkame? Kas tõesti on Eestis olukord nii hull, et vabariigi aastapäeval peab rääkima peksmisest?

Kõne oli kolme kandva teemaga: julgeolek, e-residentsus, sh hooplemine asjaoluga, et “meie ettevõtetest 1% on juba e-residentide ettevõtted”, ning pereturvalisus.

Väga imelik oli jutt keele- ja komberuumist. Kaljulaid on ise Eesti komberuumi võõrkeha, nagu on selgunud tema ametiaja esimeste sammudega, ning Eestiga harjumine on olnud talle selgelt valus ja piinarikas. Ta oli kõnes nõudlik: “Komberuumi kaitsmise osa peab olema ka lugupidamine teiste tavade vastu, kuid ainult piirini, kus need ei hakka meie komberuumi ahistama.”

Õnneks eile ja täna tegi president päris palju selleks, et ka ise Eesti komberuumist lugu pidada: käis Konstantin Pätsi haual ning ka kirikus, kus teenisid peaaegu kõigi Eesti kirikute vaimulikud. Sõna „komberuum“, mida Kaljulaid korduvalt kasutas, tundub mulle siiski suhteliselt jube. Nagu ka sõnad “keeleruum” ja “e-eestlane”. Kõne ei näidanud Eesti mõtteloo tundmist, vaid selle mittetundmist.

President oli ka noomiv, isegi ähvardav: “Ärge valige inimesi, kes koduvägivalla teemal suudavad genereerida vaid mõne labase nalja. Ärge naerge ja ärge valige.”

Kõige rohkem meeldis mulle mõte: “Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie.” Ma tahan, et meil oleks rohkem eestlasi. Päris eestlasi. Ja et meie president tunnustaks meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta pidada end eestlaseks ja saame teha ka meie.