Sugu pole oluline, neutraalsus on põhiline?

Eurovisioni lauluvõistluse võitmiseks ei ole vaja palju – tuleb teha midagi sellist, mida varem pole samal kujul tehtud: eestlased panid mängu Dave Bentoni nahavärvi, Läti võitis Tallinnas laulja lahtiriietumisega, soomlased said tulemuse kollitamisega, Austria poiss pani selga kleidi. Kõik need näited on riikidest, mis ei olnud enne tähetundi erilist edu kogenud. Ei ole vaja mitte silma paista, vaid on vaja silma torgata. Torkamine töötab.

Kui oleksin meelelahutaja, kes vajab hingesolemiseks võitu, ei peaks ma kleidi selgatõmbamist millekski eriliseks. Tanel Padari ja Andero Ermeli eeskujud (saatest „Sinu nägu kõlab tuttavalt") on olemas. Mehed on nad siiani. Samas ei tea ma, mida Andero Ermel kodus lastele ütles – kuidas ja miks ta Kare Kauksiks muutus –, kuid vaevalt nad teda teiseks emaks kutsuma hakkasid.

Girl muutus ilusmeheks

Siiski on inimeste jaoks keeruline küsimus: kuidas selgitada oma lastele, miks mees kannab kleiti ja miks seda nii kõrgelt hinnatakse (kleidi osakaal Austria võidus ei olnud väike).

Kuigi poliitikud ja ametnikud räägivad tulihingeliselt soolisest võrdõiguslikkusest, sooneutraalsusest jm üldinimlikest uutest väärtusest, on paljudele lastele kõige rämedam sõimusõna, millega kaaslast solvata, "pede". Pede olla on nende arvates häbiväärne. Kleiti kandev mees on uudne asi, selles osas ei ole üldlevinud seisukohad avalikus ruumis kajanud – mida lapsed arvavad. Minu kolm võsu (poisid 15 ja 13, tüdruk 9) väga normaalseks seda ei pidanud. Padari ja Ermeli rollisooritusi nad mõistsid.

Ühiskondlik arvamus, mis on normaalne ja mis mitte, on stabiilne. Aastasadadega on toimunud muutusi, kuid need on olnud vaevalised ja mitte absoluutsed. Teise sugupoole riideid on kantud ka väga ammustel aegadel, nagu meelelahutuses on alati püütud tähelepanu tõmmata millegi võimalikult hulluga. Kui veel paarkümmend aastat tagasi nägid teatris või kinos alasti naist, siis nüüd pigem meest. Naine on liiga tavaline. Odavatel emotsioonidel mängimine. Noku on palju cool'im. Eriti veel kõva („Sügisball").

Coca-Cola girl oli 100 aastat tagasi valge, noor naiskaunitar. Nüüd on posteritel latiinost ja pruunlasest palja ülakehaga ilusmehed. Girl on tänapäeval Coca-Colale mees. Reklaami tehakse selle järgi, mis sihtrühma paelub. Paljas mees on ihaldatavam kui ükskõik kui ilus naine. Trend on justkui murtud.

Kui palju tavaarusaamast erinevate nähtuste esiletõus meie väärtushinnanguid muudab, on ise küsimus. Tõenäoliselt siiski mitte palju. Tavalised heteroseksuaalsed inimesed arutavad: kas peaks rohkem rääkima ka sellest, et vastassooiharus on igati vahva asi, mis võib anda selliseid häid tulemusi nagu lapsed ja soopõhiselt riides käimine võib pakkuda emotsionaalset rahulolu? Kui kleidi puhul on veel vaieldav, kas selle kandmine viitab soole või mitte (ja pole alati viidanud), siis rinnahoidjat mehed siiski ei vaja. Sooneutraalsusega sootunnuseid ei kaota.

Normaalsuse valib igaüks ise

Kogu sooneutraalsuse teema keerleb ühe selge detaili ümber. Mida ja kuidas ma tohin oma lastele õpetada, milliseid väärtuseid edasi anda? Just tohin. Kas ma võin neile rääkida, et minu meelest on vastassoost abikaasa igati normaalne ja soovitan seda neilegi? Kas ma võin öelda, et mulle ei meeldiks, kui mu pojad hakkavad kleite kandma? Või oleks see oma arvamuse liigne peale surumine?

Rangelt omavahel teen ma seda niikuinii – surun oma arvamust peale. Sest ma usun, et see on õige. Nagu usuvad ka paljud teised, kellega minu arusaamad kokku ei lange. Oma arvamust surub peale ka soolise võrdõiguslikkuse volinik, kuigi pole vähimatki alust arvata, et see on õigem kui nende oma, kes usuvad hoopis muud.

Kindlasti peab seaduskuulekas inimene saama olla see, kes ta on. Põhiseaduslik õigus usuvabadusele tähendab nii õigust uskuda kui ka õigust mitte uskuda. Sealhulgas oma uskumist või mitteuskumist kuulutada, oma seisukohti esitada ja neid kaitsta.

Vaieldamatult lahutas Eurovisioni selle aasta võitja, austerlane Conchita Wurst kogu Euroopa meelt. Ta saavutas selle, mida ootas. Keskmine eestlane-eurooplane ei kaalu meelelahutust mitte eetilis-moraalsetest kaalutustest, vaid selle järgi, kas pulli saab. Ja seda sai – mille eest hääli antigi. Eks seepärast on ka meil peale rahvahääletuse žürii, kes „Leto Sveti" enam Eurovisionile ei lase. Kuid: Conchita Wurst oli ju Winny Puhh, mitte Birgit Õigemeel!

Lastega on aga nii, et kognitiivselt tajuvad nad maailma palju terviklikumalt kui vanemad-täiskasvanud neile seda ette söödavad. Ja see ongi hea, sest iga järgnev põlvkond teeb midagi paremini (kuigi vahel ka halvemini) kui eelmine.

Orjanduslik kord kadus suuresti tänu põlvkondade vahetumisele. Sõdadevaheline aeg Esimese ja Teise maailmasõja vahel oli põlvkonna pikkune. Nagu ka NSVLi langus ja Venemaa (taga)jalgadeletõus nüüd.

Öelda, et kõik, mida vanad ja konservatiivsed inimesed (nt need, kes on sõda kogenud ja eelistaks iga hinna eest rahu) arvavad, tuleb ettevaatlikult prügikasti heita, on ohtlik. Nagu ka sooneutraalsuse arutelud peavad taluma vastuargumente. Pedeks sõimamine ei ole ilus, aga nõuda, et kõik oleksid (vähemalt hingelt) peded, on samuti arutu.