Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Ilvese väljakutse – Eesti esimene riigimees

Ärritumine on loomulik inimlik instinkt, mis näitab, et tegemist on vaimselt terve inimesega.

Kõigepealt – palju õnne Toomas Hendrik Ilvesele tagasivalimise puhul! Usun, et ta teeb oma tööd südamega ja innukalt. Indrek Tarandile soovin aga jõudu ja nutikust uute sihtide seadmisel. Temas on kirge ja sära, mida enamikust Eesti poliitikutest ei leia.

Kui heita korraks pilk tagasi möödunud kampaaniale, siis oli ühiskonna jaoks kõigele vaatamata erutav arutleda: milline peaks olema Eesti Vabariigi president? Ja mõelda ka, kes ta võiks olla.

Ma ei arva, et seekordsed presidendivalimised olid ajaloo igavaimaid. Neis oli kõike, mida ühelt innukalt kampaaniarallilt võiks oodata. Ootamatust (Indrek Tarand ja Keskerakond!), väärikust ka ebameeldivate teemade puhul (Toomas Hendrik Ilves), elektrit (kas sina või teie?), sporti (kätekõverdused ja sportlik vorm) ning igavaid äraleierdatud teemasid (presidendi otsevalimised).

Toomas Hendrik Ilvese sõnavõtud mõjusid kuninglikult – kuigi avalikkuses on avaldatud arvamust, et ta solvus (liiga sügavalt) mõne vastaskanditaadi rünnaku peale, arvan pigem, et ta suutis ennast väga hästi kontrollida ega löönud kordagi liiga madalale. Ärritumine on loomulik inimlik instinkt, mis näitab, et tegemist on vaimselt terve inimesega.

Revolutsionäär Tarandi täägid

Indrek Tarand oli seevastu revolutsionäär (seikleja, nagu ta ise tunnistas), kes käis oma teesid välja indrektarandlikult – naelutades need riigikogu seinale.

Tarand oli väljakutsuja rollis, ja ametisoleva presidendiga väideldes mitte rünnata oleks tähendanud kaotust ka tulevikus. Ajakirjanikuhingega poliitikuna oskas Tarand esitada teravusi nii, et ETV otsesaates mõjus publiku mõni aplaus Tarandi teravmeelitsemistele Ilvese jaoks kohatuna.

Arutelud selle üle, kes võiks olla Eestile parim president, on neljaks aastaks möödas (aasta enne valimisi algab uus trall, kui mitte varem).

Toomas Hendrik Ilves saab rahulikult teha oma tööd ja sisimas arvan, et ta teeb seda paremini kui esimesel ametajal – sest ta on vaba mees, kes ei pea isegi alateadlikult mõtlema sellele, kas tema üks või teine seisukoht ärritab kedagi või mitte.

Vabadus avalikult mõelda ja arvata on väga vähestel avaliku elu tegelastel – kui sa pead kellelegi meeldima, teed sa paratamatult midagi sellist, mida sa võib-olla südames ei teeks, kuid sulle tundub, et pead tegema. Seepärast ongi näitlejate elu poliitikute omast lihtsam – nad ei pea iga päev muretsema, kas nad ikka on piisavalt populaarsed, et üldse lavale pääseda.

Teiselt soorituselt ootame rohkem

Olen üsna veendunud, et Toomas Hendrik Ilves eraldab valimiseelsel ajal õhku visatud heades mõtetes terad sõkaldest ning analüüsib läbi ka kriitika, mis tema aadressil on tehtud.

Mitmedki mõtted on olnud õiged, kuid samas on mõistetav, et presidendi rolli ja võimalusi Eesti elu edendamisel ei saa üle hinnata. Kuid kas või nüüdseks saavutatud füüsiline vorm ja suitsetamisest loobumine eelmisel ametiajal näitavad, et Ilves mõistab hästi – ta peab suutma oma inimlike puudustega võidelda.

Eilne päev andis Toomas Hendrik Ilvesele võimaluse saada Eesti esimeseks riigimeheks – tänases päevas. Sellist võimalust ei ole ühelgi teisel ametisoleval tegevpoliitikul, sest ta peab kogu aeg muretsetama oma tagasivalimise pärast. Ta saab näidata, et viha ja kurjust saab Eesti ühiskonnast eeskuju abil vähendada küll – nagu ta teledebatis ootuse õhku viskas.

Toomas Hendik Ilvese teine väljakutse on suunata Eesti ühiskonda suuremale sõbralikkusele ja hoolivusele. Ka andestusele ja suuremeelsusele. Kui me viie aasta pärast leiame, et Ilves suutis teisel ameitajal oluliselt rohkem ära teha kui esimesel, on ta väljakutse realiseerinud. Sest nüüd, pärast viit ametiaastat, ta teab, mida on vaja ja kuidas seda teha.

Nüüd tuleb see vaid ära teha – kestlik, kõrge elukvaliteediga, hooliv Eesti. Elagu Eesti! Elagu president!