Marko Pomerants: ARVUSTUS: Rauda tuleb taguda, kui see kuum on

Praegu on Raud ennast taas kuumaks ajanud, tulles lagedale uue suhteraamatuga. Kui liidan kokku rauda, lendab sädemeid, kui raiutakse metsa, lendab laaste. Ajamasin käib ja lendab sekundeid, rauda omakorda õgib rooste, õgib rooste. Tuleb tuttav ette? See on Rein Rannapi «Rujaline roostevaba maailm». Raud kasutabki oma värskes raamatus teksti sidumiseks fraase laulutekstidest. See raua värk on minu mängu toodu. Raamatu pealkiri «Võtku homme mind või saatan» pärineb sama metoodika kasutamisest.

Suhted, suhted, suhted

Niisiis on lugejani jõudnud suhteõpik, olen klassifikatsiooniga nõus, suhtedžunglis orienteeruda soovijale. See on nagu Erki Vaikre ellujäämisõpetus, kus ühe ülesandena tuleb tuld ühest laagrist teise kanda, nii et see ära ei kustuks. Tean, et Liina, perenimega Raud, seda oskab. Sai kunagi koos praktiseeritud, Erki juhendamisel muidugi.

Mihkel jagab õpetust, kuidas suhteleek ei kustuks, aga kui see on siiski juhtunud, tuleb vanal lõkkeasemel rahulikult jahtuda lasta. Raamatus on keskmisest enam juttu suhete teatud aspektidest ja enamik suhetega kokkupuutunuid võib kinnitada, et olulistest. Seksiteema on Mihkli peas kindlal kohal. Nii enne kui ka kohe pärast sooritust. Ma oma elust oskan paralleeli tuua Vene sõjaväega, kus nii kui vähene lõunasöök oli hammaste taga, sai kohe järgmisest toidukorrast unistama hakata.

Raud ei mõtle oma värskesse raamatusse tegelasi välja. Ta ise ongi üks neist ja pole mõtet ennast mingisse kõrvalliini kirjutada. Ise tuleb olla sündmuste keskmes ning häbenemata. Mitte nagu: sa justkui häbeneks, kui keegi küsib mõnda neist. Sul on üks saladus – sa oled ühest neist. Mihkli puhul pole see depressiivne väikelinn, vaid suhe.

Mihkel on juba varasemates raamatutes oma viimase, käsil­oleva pere avaliku elu tegelaseks kirjutanud. Raud on spetsialist, tegelikult ekspert abiellumise alal. Talle pole olnud vaja seda, et abielu oleks sätestatud põhiseaduses. Talle on perekonnaseaduses kirjapandust täiesti piisanud. Kolm abielu on toonud kaasa ka tagasilööke. Et jälle abielluda, on vahepeal vaja lahutada ka. Kahe korra pealt ilmselt eksperdistaatust ei saa, kui, siis spetsialisti oma.

Mihkel kirjutab oma raamatus, et ta kirjutab mehele. Kui sõnavara arvesse võtta, siis nii see tundub olevatki, aga loomulikult on see raamat ka naistele. Täitsa mõttetu oleks eos raamatu lugejaskonda ise kahandama hakata. See pole raamatu väljaandmisel ühegi kirjastuse mõte. Kui teha lihtne seksuaalse sättumuse klassifikatsioon, kus väga palju alaliike pole, siis on Mihkel puhas heteroseksuaal – kui suhe, siis ikka mehe ja naise vaheline.

Ma arvan, et seda suhtenõu kannatab lugeda ka samasoolistel paariinimestel. Eks need probleemsed hetked võivad täitsa sarnased olla. Nii et sõnajalgadelikult: Tulge kõik / See kes vaid tahab / Tulge kõik / See kel pole raha / Tulge kõik / Vaesed ja rikkad üheskoos. Tegelikult natuke raha peaks ju ikka olema, et raamatupoodi minna, aga jõulud varsti käes ja võib ju kirjutada jõuluvanale või end raamatukokku järjekorda panna. Tundub, et see järjekord saab olema.

Minu jaoks on raamat alati tervik. Ma uurin alati kaaned ka läbi. Mihkel räägib oma raamatus loo, kuidas ta armastas lapsepõlvekodus kaane järgi arvata, mis on raamatu sisu. Kirjanike kodus ju sellelaadset mängukraami jagus. Peab tunnistama, et kaas on saanud asjakohane. Sellelt vaatab vastu näiliselt enesekindlusest pakatav, aga enda sõnul ebakindel Mihkel Raud, nagu lammas hundinahas või nii. Või siis ikkagi Mees, kui kaubamärk nagu Coca-Cola.

Hoopis Liina Raua raamat?

Tegelikult võiks raamatu kaanel olla hoopis Liina Raud, Mihkli tänane naine. Tänane naine on Mihkli määratlus ning see ei tähenda, et kohe tuleb järgmine. Liina peaks kaanel olema kahel põhjusel: Liina on palju ilusam ja värske raamatu saamisloos olulise rolli mängija. Kaanele joonistatud sokid võiks ka siis alles jääda. Loete, saate aru, miks!

Igatahes vaatab Elo Straussi tehtud kaanefotolt vastu Mihkel. Testosteroon tahab kaanelt näkku karata. Anne Pikkov illustreerijana on Mihkli suutnud lihtsate vahenditega äratuntavaks joonistada. Lihtsad lapselikud joonistused toetavad teksti igati. Kujundaja Jan Garshnek on pildid kenasti õigele kohale kujundanud.

Niisiis, lugema. Saate teada, mitmendas armastuse staadiumis kaheteistkümnest te ise olete. Viimane lõpeb surmaga. Võib-olla poleks ma tahtnud teada, kuidas on Mihkel Raual suhe masturbeerimisega, aga ega see värske teadmine mind ei sega ka. Igatahes on ta vaeva näinud, suhtealase kättesaadava kirjanduse läbi töötanud ning andnud endast parima, et põhijäreldused meieni tuua.

Kuigi võib jääda mulje, et suhe on kahe inimese vaheline asi ja selles on palju parem olla, kui lapsed seda mõnu ei sega. Kui valida «parema» või lastega elu vahel, valiks Raud ikkagi viimase. Mina ka. Kirjutan alla, lastega on sisukam. Ma arvan, et KAVA Kirjastusele võib õnne soovida.