MARKO POMERANTS: Turismi sihtkoht veekogu kaldal on alles pool võitu

Sihtkoht mere ääres: kas väljakutse arendajale või unikaalne võimalus? Sellise küsimuse esitas tänavukevadisel Narva-Jõesuu ärikonverentsil Sopoti linna turismijuht Bartlomiej Barski. Mere olemasolu on turismiettevõtjale kindlasti abiks nagu ka mere mõõtu järv. Ida-Virumaal on mõlemad käepärast, piirijõgi neid ühendamas.

Aga ilmselgelt on see meie kliimas ka turismiettevõtja väljakutse. Seda nii turismihooaja sees kui ka aasta ringi. Suvel tähendab see küsimust, mida pakkuda inimestele vihma ja ootamatult jaheda ilmaga, kui rannapuhkus ei ole parasjagu kõige teostatavam.

Olen ise kevadel optimistlikult lennukipiletid septembrikuisesse Tirooli võtnud ning olnud nädal aega lausvihmas ja kolmekraadise õhutemperatuuriga. Kõik mäenõlvadel plaanitud joodeldamised jäid ära.

Kui Tiroolis saab talvel suusatada, siis meiegi peame mõtlema, kuidas turismiettevõtjad saaksid talve üle elada nii, et tulusid ka oleks. Veeäärne turism on sinimajanduse oluline osa ja mereriikide tululooja.

Millised on rannikuturismi suurimad väljakutsed Eestis?

Kõige suurem probleem on turismi tugev sesoonsus. Üks mu tuttav majutuskoha pidaja Haapsalus ütles kord: "Kui Valge Daami päevad augustis on ära toimunud, algab talv."

Majanduslikus mõttes tähendab sesoonsus hooajalist tööjõu vajadust ja seda, et investeeringute tasuvusaeg pikeneb. See tööjõud ei pruugi olla kohalik, sest seda lihtsalt kohapeal pole. Nii kohtasin minagi Ruhnus külalisi teenindamas kaht Lääne-Virumaal talve üle elavat prouat.

Sellest kõigest tuleneb omakorda hinnapoliitika. Muidu eest teenuseid ei saa. Spaad muidugi tagavad aasta ringi puhkevõimalused, kuigi madalperioodid on sealgi. Mitmendana Ida-Virumaa eestimaalasele meenub, kui öelda sõna "spaa", seda võiks täitsa uurida. Kas see on enne Pärnut ja Saaremaad või kohe pärast Rakveret. Teadja teab, et nad on siin olemas ja tulemas.

Kõigist piirkonna võimalusest osa saamine tähendab enamasti oma auto olemasolu. Ühistransport siin suur abimees ei ole. Paremad transpordiühendused kuluksid ära kõigile, ka kohalikele. Võib-olla on üheks lahenduseks jaamas külalistel vastas käimine ja pärast jälle rongi või bussi peale viimine. Nii nagu Lible käis köstrit rongile viimas ja Tootsi rongi pealt toomas. Kauaks jätkub Narva kandis odavat taksoteenust, pole vist ka prognoositav.

Piiratud ligipääsetavus võib tähendada ka seda, et väikelaste vanematel ja liikumispuudega inimestel tegelikult nii lihtne hakkama saada polegi. Olukord siiski paraneb, kuigi teenusepakkuja arusaam ligipääsetavusest ja tegelik ligipääsetavus võivad olla üsna erinevad asjad. Võib olla nii, et kämpingus voodini ratastoolis saad, aga voodisse ja sealt välja enam mitte.

Kohalike kogukondade ja turismi tasakaal vajab samuti tähelepanu. Turismi kasv võib tekitada kohalikes elanikes rahulolematust. Pole ju kõik kohalikud turismiettevõtjad ja külalislahkuse omamine nende esimene mõte.

Meenub aastatetagune lugu Käsmust, kus üks kodumajutuse pidaja rääkis loo sellest, kuidas ta aeg-ajalt ikka, Vana Tallinna põhi näpus, naabrite juurde läheb, kui endal on külalisi oodata ja öörahu pole kell 23 eeldada. Seega (liiklus)müra ja surve kohalikele teenustele eeldab häid kogukondlikke suhteid. Mõni seltskond võib olla väga valjuhäälne.

Kehv lugu on see, et ranniku omamine pole Eesti unikaalne konkurentsieelis. Eesti konkureerib Läänemere piirkonnas selliste sihtkohtadega nagu Soome, Rootsi, Läti ja Leedu. Sakslased saavad valida lausa kahe mere − Põhjamere ja Läänemere vahel.

Kuidas rannikul tegutsevat turismiettevõtjat aidata?

Ettevõtjate vaates on oluline vähendada nii majanduslikke, halduslikke kui ka taristulisi takistusi. Sinimajanduse kui sektori vaates on keskne küsimus, kuidas suurendada rannikuturismi majanduslikku mõju nii, et säiliksid Eesti ranniku loodusväärtused ja kogukondade elukeskkond.

Loodusesse kannatab minna igal aastaajal, olgu siis põhjuseks linnuvaatlus, kalastamine, muidu loodusretked, fotograafia, nutivaba laupäev või vaimse tervise pühapäev. Raamat võib tahta kirjutamist, maal maalimist ja doktoritöö kaante vahele saamist. Üleüldse võib kaugtöö vajada tegemist ning keskkonnavahetus mõjub selle tegijale võib-olla parasjagu hästi.

Kui Eesti turismi üheks mõõdikuks on ööbimiste arv, siis hiljutisel Virumaa DMO loodusturismi konverentsil "Loodus loob sihtkoha" rääkis Wanderlust Matkade eestvedaja Signe Ohakas, et isegi looduses käimisega võib olla väga kiire. Kolmetunnise programmi puhul küsitakse, kas kahe tunniga ei saaks seda kõike teha. Nii et turismihooaja pikendamise ja ööbimiste arvu suurendamise kõrval peame rääkima looduses viibimise tundide suurendamisest. Veider, aga näide päriselust.

Väikesadamate arendamine on ka ilmselt teema, mil kunagi lõppu ei tule. Väikesadamad on nagu Tallinna linn − nad pole määratud kunagi valmis saama. Või siiski?

Ametkonnad saavad panustada lihtsamasse ja kiiremasse asjaajamisse ning ainult nende asjade ajamisse, mis päriselt vajalikud on. Olgu selles reas selgemad juhised lubade taotlemiseks, lühemad menetlusajad, ühtsed kontaktpunktid erinevate lubade koordineerimiseks ning paremini kooskõlastatud planeeringu- ja keskkonnamenetlused.

Väikeettevõtted ei jõua iseseisvalt välisturgudel nähtavaks saada. Abi oleks ühtsetest ranniku- ja mereturismi turundusplatvormidest, piirkondlikest külastusmarsruutidest, digitaalsetest broneerimis- ja infokeskkondadest.

Madalhooaega võiks kasutada ka eneseharimiseks. Keda enese all mõelda? Need võivad olla hooajatöölised, kohalikud elanikud ja muidugi turismiettevõtjad ise, et kasvatada turismiettevõtjate sidusust sinimajanduse erinevate valdkondadega nagu kalandus, vesiviljelus, merendus, looduskaitse, kultuuripärand või kas või selleks, et mõtestada külalislahkust.

Rannikuturismi areng ei toimu tühjas ruumis. Parasjagu on kliimaministeeriumi ja Euroopa Komisjoni koostöös käimas projekt "Eesti sinimajanduse juhtimiskava 2027+", mille eesmärk on ajakohastada ja tugevdada Eesti sinimajanduse valdkonna avalikku juhtimist.

Rannikuturism on sinimajanduse oluline orgaaniline osa. See vajab valitsuse tähelepanu.

Swedbanki vanemökonomist Liis Elmik kirjutas siinsamas Põhjarannikus hiljaaegu, et turism on hoo sisse saanud. Hoog turismisektoris tegelikult ja hoog loo pealkirjas on võib-olla erinevad. Küll olen ma temaga nõus järgnevas: "Edu eeldab paremat rahvusvahelist ligipääsetavust, järjepidevat sihtturgude turundamist ning investeeringuid kvaliteetsete turismiteenuste arendamisse. Järgmiste aastate võtmeküsimus ei ole üksnes turistide arvu kasv, vaid Eesti võime pakkuda suurema lisandväärtusega turismikogemust ning konkureerida edukalt nii naaberriikide kui ka teiste Euroopa sihtkohtadega."

Seega on veekogu olemasolu abiks, aga ideed ja järjepidevus oma teenuste arendamisel on sellest olulisemadki.