Lilli ei tohi tuua!

1. september pole olnud minu jaoks peaaegu kunagi tavaline päev.

Ikka selline stressirohke: kunagi mõtlesin, kas ma saan ise hakkama nii koolis kui ka ülikoolis käimisega ning nüüd − kas lapsed saavad?

Sellel aastal läks Joonatan üheksandasse, Morten seitsmendasse ja Jette Marie kolmandasse klassi. Kõik käivad eri koolides ning on täiesti tavalised lapsed. Kui parafraseerida Albert Einsteini, siis ei ole neil mitte ühtegi erilist annet, kuid ehk on nad vähemalt uudishimulikud.

Eelmisel nädalal kuulasin Valga hariduskonverentsil Soome Tuglase Seltsi juhataja, endise koolijuhi Jaana Vasama ettekannet. Olgugi et meie haridusinimesed olid tema ettekande teesidega kursis, oli selles mitu särtsakat mõtet, mis ma abikaasale järjestikuste SMSidega edasi saatsin. Need tõstsid tuju. Ta rääkis siiralt, sulaselges eesti keeles.

Meil valitsevad targad

Mulle meeldis, et lapsed ei pea Soomes kooli minekuks oskama mitte midagi muud kui kirjutada oma nime ning tahtma kooli minna. Kui mina kooli läksin, siis ega ma muud ei osanudki. Ja tahtsin minna. Lugema õppisin ülikoolis (seal pidi lihtsalt nii palju lugema), kirjutama Äripäevas (astusin toimetuse uksest sisse, kui olin 20, ja võeti tööle). Ka seal kehtis reegel, et tuleb tahta.

Mõni asi on Eestis lihtsam: meil saab valida klassist kaks last, kes laulavad kõige kaunimalt ja pääsevad laulupeole. Soomes ei saa laulupidusid korraldada: kas lähevad kõik või ei lähe keegi. Meil on palju neid, kes ei suuda klassi kahe kõige andekamaga konkureerida ning kui ka meil oleks Soome süsteem, jääks lastel laulupidu ära. Meil on konkureerimisühiskond, meil valitsevad targad lollide üle. Soomes ei saa keegi aru, kes on tark ja kes on loll. Või ei tohi saada.

Mitu korda nädalas saavad Soome lapsed koolis magustoitu? Kaks? Vale. Nad saavad üks kord kuus. Omavahel öeldes saan täiesti aru, miks tunduvad Soome lapsed meile palju näljasemad kui Eesti omad – neid lausa piinatakse. Kuid see pole veel kõik: igal vahetunnil, olgu väljas vihm või lumi, peavad nad õue minema.

Teisiti, aga töötab

Soomlaste mõtteviis on kainem ja klaarim küll kui eestlaste oma – soomlased saavad aru, kui palju head teevad neile need eestlased, kes seal elavad, töötavad ja õpivad: 40 000 eestlast kasvatavad uusi soomlasi, soomestudes ka ise.

Vasama kinnitas: eesti lapsed ei taha Soomes emakeele tundides käia. Ja kuna Soomes vastutab lapse õpitulemuste eest laps ise, siis ei olegi midagi teha. Kui ei taha, siis ei taha.

Soomlane on parem olla kui eestlane. Raha on rohkem, rahvas on suurem ja venelastega oskavad ka läbi saada. Neidki elab Soomes 67 000 ning nemad soomestuvad samuti!

Ning kõige erutavam: esimene koolipäev ei ole pidulik sündmus, ei mingeid lilli. Lillede viimine õpetajale kooliaasta alguses on koguni keelatud: see võib mõjuda äraostmisena. Kooliaasta lõpus siiski võib – siis on hinded välja pandud.

Lõpuni õige ei ole muidugi kumbki süsteem, sest me ei saa kunagi teada, mis ühe lapse puhul töötab ja teise puhul mitte. Kui vaatan oma kooliaega tagasi, siis mõnest lorust tuli palju vilja, teisest, viielisest, aga suurt midagi. Aga väga tore on mõelda, et asjad võivad olla ka täiesti teistmoodi, kui meie oleme harjunud. Ja töötada ikkagi.