Janek Mäggi: Eesti rahvas, ära nuta! Ajaloo prügikastist võib leida täiesti korraliku valitsuse!

Maailmas palavalt armastatud Kaja Kallase pisaraid kohalikud napsivennad – need, kelle autodesse jooke topiti ja siis sellest ajalehte huilgama tõtati – ei usu.

18. juunil 45-aastaseks saav peaminister peab kleidid ja meigid Stenbocki majast kokku pakkima ning valitsuse lagunemises süüdi oleva erakonnajuhina võib ta ainult unistada NATO peasekretäriks saamisest. Ta kaotab positsiooni ning peale seda ei ole teda enam mitte kellelegi vaja. Pole välistatud seegi, et taas opositsiooni kukkunud erakond asub seepeale veel enne valimisi juhti vahetama. Poliitik, kellel ei ole positsiooni, on kasutu nii iseendale ja kui ka erakonnale.

Kui ikka jõmmistunud maneeriga Jüri Ratasega võidu tina panna ei oska, ei taha või ei suuda, on päevad, mis ajasid segadusse, läbi – tuleb kolida kopitanud lõhnaga riigikokku tagasi, kus ees ootavad närtsinud ilmega, kuid kuuereväärilt tolmu pühkinud ekreiidid ning erakonnakaaslased, kelle raev ebaõnnestumise tõttu on raju – seitse inimest peab oma töökohalt lahkuma ning minema tööjõuturule ringi hulkuma.

Nii, nagu kukkus valitsuse kooshoidmises läbi Taavi Rõivas, põrus ka Kaja Kallas. Sest ainus, kellel on valitsuse stabiliseerimiseks kõik trossid ja köied ja ankrud, on peaminister. Andrus Ansip oskas neid hästi sikutada, Jüri Ratas sai samuti töö üsna hästi käppa.

Ühispilt elevandiga ei muuda sääske elevandiks
Eestile on kombeks tähtsustada tähtsusetut. Peaminister või presidentki, kes laseb endale paista kirkaid kiiri maailma vägevate aupaistest nendega selfitades, on padurumal (patust ei olnud priid ka Jüri Ratas ja Kersti Kaljulaid), sest loomulikult ei suuda Emmanuel Macron või Joe Biden tunda vähimatki isiklikku sidet tühise riigi igavavõitu riigijuhtidega, kuid pildi jaoks naeratuse nad kohustuse tõttu ju leiavad, millest kodumaal saab erakordse särtsuga uudise teha ja sellega kõik poliitilised konkurendid närvi ajada. Siseriiklik viha on aga peaministrile oluliselt ohtlikum kui välisriiklik tühine-olemine.

Eestis peetakse valitsusjuhi mõju rahvusvahelise poliitika ajamisel oluliselt suuremaks, kui see tegelikult on. Heal juhul kasutavad suurriigid Eesti, Läti ja Leedu kohata väljendit Baltimaad ning pole ime, kui nad üht või teist või kolmandat külastades oma kõnes eksivad, kus nad parasjagu asuvad.

USA peab valima, kas parasjagu on kasulikum sõbrustada Hiina või Venemaaga, et need kaks omavahel kokku ei hoiaks ning Eestilt ja tema peaministrilt ta selleks luba ei küsi. Ei küsinud Angela Merkel ja ei küsi ka Olaf Scholz, mida Venemaaga peale hakata ning kui palju torusid tohib Läänemerre/Idamerre uputada. Paremal juhul öeldakse meile, mida tohime öelda ja mõelda ning mida mitte.

Eesti riigijuhtidele on kombeks ära tõusta kohtades, kus siseriiklikult saab maanduda ainult pea ees välikemmergusse nii, et kõik, mis seal sees on, ilma suurema vaevata kartulimaale laotub. Ka Taavi Rõivasele, kes hingelaadilt on osavõtlik ja innukas, meeldis välismaa liiga palju. Kodus käis tema seljataga taburetijalgade saagimine ning kui ta koju naastes sellele istus, siis uppi ta lendas.

Reformierakond unistab sotside ja Isamaaga ajaloolise kolmikliidu taastamisest, kuid paraku on poliitikas kahte tüüpi reetmisi: neid, mille võib andeks saada ja neid, mida ei anta andeks mitte kunagi. Reformierakonna põhisüü seisnebki vaid ühes: ta ei oska partnereid nii petta, et nad talle selle andeks annaks. Keskerakonna võrdlemine Putini Venemaaga oli mürk, mille valitsust hoida püüdev peaminister oleks pidanud alla neelama, mitte välja sülitama. See oli liiv, mida enam silmast kätte ei saa.

Omaenda rahvast piinav valitsus tulebki maha võtta
Jüri Ratast tuleb mõista. Ta tahab Eesti poliitikas olla väga kaua, kuid ta ei taha enam kordagi istuda üheksa aastat järjest opositsioonipingil ning imetleda, kuidas Reformierakond üksipäini riiki juhib. See ei sobi talle, isegi kui tänastele Keskerakonna ministritele oleks see väga tore – töötada Euroopa riigijuhtide seas kolkariigi ajakirjanduse hinnangul (tänu sõjale) kõige mõjukama peaministriga, kes on selfitamises Euroopa meister ja kellega koos õnnestus Eestis kehtestada põhiseadusvastaseid ahistusreegleid oma kodanikele ainsa eesmärgiga närutada konkureerivate opositsioonierakondade põhivalijaskonda.

"Õigusriigis ei tohi mitte kedagi sundida solidaarsusele. Teiseks, Eesti riik pole rajatud mitte solidaarsusele, vaid vabadusele, õiglusele ja õigusele, seejuures on vabadus meie põhiseaduse – mis on kujundatud liberalistliku vaate järgi – preambulas asetatud teistest aluspõhimõtetest eespoole "ülimaks väärtuseks". Klassikalise liberalistliku vaate järgi on vabadus sunni puudumine," märkis halduskohus, millega ta tunnistas Eesti viimase aasta valitsuse poliitika omaenda rahva piinamiseks ja täielikult lubamatuks. Selline poliitika Eestile ei kõlba ja sellist poliitikat ajanud valitsuse ainus võimalus ongi ummisjalu põgeneda ajaloo prügikasti.

Prügikastide eripära on aga see, et seal ärkavad surnud aegajalt ellu. Ajaloo prügikastid lähevad põlema, vahel nagu säraküünlad, kuid vahel nagu pika põlemisajaga kalmuküünlad. Hetkel tundub, et Kaja Kallasest sai uue, prügikastis ellu ärganud valitsuse ristiema. Peaministrile ei loe mitte populaarsus välismaal, isegi kodumaal mitte. Loeb populaarsus riigikogus. Ta vajab vaid 51 inimese (loe: nende juhtide) armastust, või noh, ta ei tohi neile ülemäära närvidele käia. Kahjuks Kaja Kallas peaministrina sellega hakkama ei ole saanud. Aga muu on pärast riigikogus läbikukkumist täiesti mõttetu.