Janek Mäggi: lapsed, nautige internetti ja mänge ning ärge olge nii tagurlikud kui teie vanemad!

Kuidas õppida elu jooksul ainult nii palju, kui hädapärast vaja on?

Elu mõte ei ole saada targaks, elu mõte on elada huvitavat, väärikat ja rahuldust pakkuvat elu. Need kaks suunda võivad, kuid ei pruugi kogu ulatuses kokku langeda.

Eluterve inimene ei kaani nooruses liitrite viisi kohvi, et kolm ööpäeva järjest üleval istuda ja õpetajate või õppejõudude meeleheaks pähe taguda teadmisi, mis õppimise hetkeks on vananenud - toidu keeles öeldes hallitanud ja roiskunud ning mille väärtus õppija surmapäevaks on kogu elukaare ulatuses null.

Rääkimata sellest, et ka õpetajad ja õppejõud ei mõtle, miks nad üldse neid konkreetseid asju teada tahavad. Sest ka neid õpetati piitsaga. Kellel on vorbid turjal, jagab neid vorpe ka kaasteelistele.

Ratsutamist ja tantsimist enam koolis ei õpetata, mõned asjad on paarisaja aasta jooksul ka hullemaks läinud. Lämisev, diktsioonita avalik kõne on võimalik ja tavaline, kuna retoorikat me enam kooliprogrammist ei leia.

Kodused tööd on saatana sigitis
Me viskame ajaloo prügikasti kulda, sest vabaduspioneerid teavad alati, kuidas tuld teha, isegi kui lõke mitte kunagi ei sütti. Teadmised on, aga oskusi mitte. Laps ei vaja vabadust õppimisest, laps vajab vabadust õpetamisest. Pealesunnitud õpetamisest. Kodused koolitööd on saatana sigitised igal juhul!

Õppeprogrammide koostajad on püüdlikud, kuid inimkonna viis anda inimesele igal eluetapil piisav haridus, mis võimaldab targalt sündida ja nutikalt surra, on puudulik. Me piirame inimese vabadust õppida sünnist surmani, sest me täidame kohustuslikus korras tema aega asjadega, mis teda ei huvita. Loodus käitub vastupidi - ta ei ütle hapuoblikale: koli Antarktikasse või karule: õpi lendama!

On inimesi, kellele sunnitud süsteeme õppimine-tuupimine-enesepiinamine meeldib. See on tippsport. Kogu aeg on valus, väsimus, kurnatus - ja tunne, et kõik on sinust paremad. Kordagi ei ole meeleolu õnnis, ainult alaline karje: millal see ükskord lõpeb! Pea vajab pidevat massaaži, ajuvigastused on regulaarsed ning taastumine erakordselt vaevarikas.

Nälgiv sportlane ja kõngev haritlane
Ülikoolidiplom on nagu olümpiavõit. Tuupurid teevad kõvasti trenni, osa neist saavad küll diplomi/medali, kuid ei oska sellega midagi tarka peale hakata. Õnnetuid ja saamatuid medaliste on meil küll. Ühiskond on ju vastik - töörügamises edukad inimesed ei taha au ja kuulsuse näljas meelelahutuslikku enesearendamist ja vaba aja veetmist ei spordis ega hariduses kinni maksta. Nälgiv sportlane ja kõngev haritlane on üks ja seesama inimene, kes on järginud ühiskonna kultuurhariduse kuldseimat loitsu - tähtis on säramise hetk, mitte järjepidev elamine.

Teadmised ja oskused, mida inimene endasse talletab, kuid välja ei anna, on kasulikud ainult talle endale ja sedagi juhul, kui ta suudab neid kasutada. Enamik ei suuda. Targad inimesed jätavad raamatud kirjutamata, loengud lugemata, raadiosaated tegemata ning surevad ära - nende teadmisest saab tuhk või muld ning pealesunnitud pingutus läheb raisku. Jääb ainult vaev, mis lähedaste meelest oli arutu elu raiskamine.

Tarkusel on mõte siis, kui see loob uut tarkust ning võimaldab targal ja tema koduühiskonnal seda tarkust nautida. Tarkus ilma naudinguta on liblelikult väljendades viin, mis ei tee purju. Halastamatult jälk.

Õppimise eesmärk on hägune. Lapsed lähevad kooli, nad tajuvad, et seda on vaja vanematele, õpetajatele, ühiskonnale. Aga kas ka neile? Kõige tähtsam ei ole ju mitte see, mis õpetajale on tähtis, vaid see, mis on tähtis lapsele. Need kaks asja ei lange üksnes vanuselise erinevuse tõttu õpetajal ja õpilasel omavahel kokku. Konflikt on paratamatu ja totaalne.

Ühest küljest on tore saada uusi teadmisi ja oskusi, kuid teisest küljest on enamik neist midagi üldist, millega elus suurt peale hakata ei ole. Kool ei ole elukool. Kuid ainukene eliitkool, mis annab Eesti Vabariigi territooriumil silmipimestavalt kirka hariduse, on Elukool.

Lapsed, ärge laske end õpetada, õppige ise - seda, mis meeldib. Tehke seda, mis meeldib, isegi kui kõik tädid-onud on kurjad, pahased ja targutavad. Ärge hoolige! Nautige internetti ja mänge niipalju kui jõuate, sest teie vanemad ja õpetajad elavad maailmas, mida enam olemas ei ole. Ja proovige, et teist ei saaks nii tagurlikke inimesi, nagu on teie eelkäijad. Ma tean, et see on võimatu, aga unistagem ikka. Koos!