Janek Mäggi: Kuidas valmistuda vananemiseks ja surmaks?

Kui ma laps olin, nii 30 aastat tagasi, valmistusid vanad inimesed surmaks. Nad kogusid kirsturaha. Suririidedki olid tädidel-vanaemadel kapis valmis. Nad tahtsid, et nad oleksid kirstus ilusad. Eestiaegsed inimesed teadsid, et elu lõpeb. Kaasaegne inimene leiab, et elu kestab igavesti. Ta vähemalt käitub nii.

Me valmistume kogu aeg millekski, mis on homme, mis tuleb kunagi tulevikus. Väga populaarne on valmistuda vanaduseks. Kuid see on pigem moodne komme.

Kui ma laps olin, nii 30 aastat tagasi, valmistusid vanad inimesed surmaks. Nad kogusid kirsturaha. Suririidedki olid tädidel-vanaemadel kapis valmis. Nad tahtsid, et nad oleksid kirstus ilusad. Eestiaegsed inimesed teadsid, et elu lõpeb. Kaasaegne inimene leiab, et elu kestab igavesti. Ta vähemalt käitub nii.

Ka teie lähete kortsu ja halliks!

Enn Vetemaa tõi õigesti välja, et vanadekodud on kallid. Ja teenus – kas ta alati on ikka see, mis peab? Just nendes odavamates. Olen käinud Hiiumaal Emmastes asuvas vanadekodus, Villa Benitas ja Viimsi vanadekodus. Viimased kaks on päris viisakad kohad. Vanadekodude puhul teatud valikut on, kui on rahakotti. Enamasti seda aga ei ole.

Esimene häda on ühiskonnas see, et inimesed ei taju oma vananemist adekvaatselt. Veel 30aastased inimesed ei ole oma elu alustanud, 40stel on uus algus, 50sed leiavad, et küll jõuab, kuni äkki on elu mööda vuhisenud ja elada nagu polegi jõudnud. Lapsi pole, kaaslast pole, tervis on kehv, tööd ei ole. Kellegi jaoks huvitav ei ole...

Teine häda on see, et inimesed arvavad, et nende vaimne võimekus säilib sarnasena 30.–40. eluaastate kõrgaja seisus kuni elu lõpuni. Paraku see nii ei ole. Meie mõte väsib ja konkurentsivõime langeb. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem peab tal olema asju, mille ta võiks maha müüa, mitte asju, mida tahaks veel juurde osta.

Seega võib ju venitada õppimist 30. eluaastate keskpaigani ja tunda end lapsena, kuid juhul, kui Jumal sind õnnistab pika eaga, ei pruugi pikk «lapsepõlv» sulle kasuks tulla. Paraku on isiklik vara see, mis kõige enam vanaduspõlve kindlustab, siis alles lapsed. Laste ja vanemate suhted ajas muutuvad. Iga lapse elus on päev, kus ta tunneb, et ta on isast või emast targem. Iga isa ja ema tarkus on mitte sellest numbrit teha.

Hea vanainimene saab alati hakkama. Kui tal on natukene vara, on ta ka hästi hooldatud. Head suhted lastega (kui noorena peavad lapsed hoidma suhteid vanematega, siis täiskasvanud lastega peavad vanemad püüdma hästi läbi saada) väldivad vanurite petmisi jms. Laps on alati oma isa ja ema eest väljas. Tavaliselt.

Väärikas vananemine ei alga sugugi mitte 60. eluaastates, vaid algab piltlikult öeldes täiskasvanuks saamisega ehk 18aastaselt.

Terved eluviisid ja mõtestatud elu aitavad vältida haigusi ja enneaegset surma. Elus on iga elatud päev oluline. Kindel tükk meie elust, mida me enam kunagi tagasi ei saa. Kui haigused vanaduspäevi ülemäära ei räsi, võib ka see aeg olla meeldiv ja huvitav. Kuid see, milliseks see kujuneb, sõltub suuresti eelnevalt elatud elust.

Muidugi ei pea kõigil inimestel olema palju sõpru. Kuid need, kellel on piisavalt häid sõpru, elavad kauem, on uuringutega tõestatud. Kauem elamine ei saa olla muidugi eesmärk omaette, sihiks peaks olema tervelt elatud aastate maht. Vanadekodud on eelkõige inimestele, kes endaga ise enam päris hästi hakkama ei saa. Seal on suremus suur. Keskmiselt elavad Viimsis inimesed vanadekodus veidi üle nelja aasta. Kuigi mõni elab ka 10 aastat, näitab see arv siiski, et vanadekodusse satuvad inimesed oma eluõhtul. Ja ka siis, kui nad väga abi vajavad.

Kodust lahkumine mõjub jäädavana

Tegelikult tahame ju kõik, et meie lähedased oleksid meie ümber. Ükski vanainimene ei taha pikka aega kodust ära minna. Selles on nagu sõnum: kõik, tagasiteed ei ole. Tean seda oma suguseltsist. Ometi on palju neid, kelle tee parematele jahimaadele kulgeb läbi valu ja vaeva. Ja seda tuleks leevendada.

Küsimus pole selles, et me ei suudaks sobivaid vanadekodusid teha. Suudame. Pigem on häda see, et süsteemi loomine on väga kallis. Ja kui me oleme seni hakkama saanud – saame ka edaspidi. Vajadus pole (näiliselt) karjuv. Lastega vanadega ongi nii – isegi kui suhted pole parimad –, et kannatatakse porin ära. Üksikutega on aga lugu nukram. Nende eest peab riik hoolt kandma, eriti kui nende meeled pole enam täiesti virged.

Elu saab lustina võtta, kuid see on kasulik ainult lühiajaliselt. Liigne meelelahutus võib osutuda raisatud ajaks ja kuriteoks iseenda vastu. Kui inimene saab täisealiseks, peab ta kohe hakkama valmistuma ka surmaks (nagu eestiaegsed naised minu lapsepõlves): ennast harima, saama lapsi ja koguma mammonat. Need kolm asja muudavad selle elu lõppsihini jõudmise võimalikult valutuks. Mida rohkem selliseid tublisid inimesi on, seda lihtsam on riigil hakkama saada nendega, kes nii tublid ei ole.

Ameerikas oli vahepeal väga populaarne filosoofia, et surmahetkel on inimese varandus täpselt 0 senti – pole mõtet kellelegi midagi jätta –, tuleb elada ära kõik, mida oled suutnud või viitsinud teenida või siis varandus paremal juhul heategevusfondide või sugulaste vahel laiali jagada. Seepärast, pensionärid, kui teie elu ei ole väärikas, võite oma korteri maha müüa ja vanadekodusse kolida – parimasse –, kui sugulased hooldada ei viitsi.