Janek Mäggi: oleme sisenenud uude infoedastamise kultuuri - riigijuhid räägivad enne Facebookis, kui ajakirjanduses

Kasvav trend on, et president, peaminister ja valitsuse liikmed kasutavad riikliku tähtsusega otsustest teavitamiseks esmase kommunikatsioonikanalina isiklikku Facebooki seina või Twitterit. Kas see on õige või peaks riiklikud teated jääma siiski ametlike pressikonverentside ja -teadete raamidesse?

Kaasajal on igasugu meeldivate või ebameeldivate sõnumite edastamiseks välja mõeldud filigraanne võimalus - sotsiaalmeedia. Ole sa president, minister või parlamendi liige – pole vaja häbeneda, kui tahad avalikkusele midagi öelda, lava on kohe valmis.

Pane kostüüm selga, tee meik, köhi hääl puhtaks ja kardinad avanevad kohe, kui sina seda soovid. Publikult pole vaja teavitada, millal etendus algab. Etendus algab siis, kui publik saalist läbi astub.

Täpselt samuti edastatakse eraelulisi sõnumeid: kui kadus koer, suri ema või käidi taaskord talisuplemas. Või minnakse lahku ja teatakse: see on ainus kord, kui seda meie jaoks rasket otsust kommenteerime, jääme sõpradeks ning kasvatame ühiselt edasi oma imearmsaid lapsi.

Sest pole vaja piinavat isiklikku teavitust ja suhtlust, kus teate saaja küsib: kuidas siis nii? Äkki mõtlete ümber? Sotsiaalmeedia on lõpliku seisu ja tõe avaldaja. Mis eriti tore, see tõde on kustutatav. Viskad midagi emotsioonihoos välja, keegi küll nägi, aga uuesti enam vaadata ei saa.

Ametliikud vormid on asendunud

Riigi tippjuhtide puhul on ametlikud pressiteated ja pressikonverentsid asendunud paljudel puhkudel sotsiaalmeediaga. Sotsiaalmeedias ei saa toimetaja panna tema meelest sobivat-huvitavat-atraktiivset peakirja. Täpsemalt öeldes ta ei saagi pealkirja panna, veel vähem seda muuta.

Ta saab ainult joosta informatsiooni järel, ta ei ole selle esmaavaldaja. Tavameedia peab ühismeedial sabas sörkima ning see on muutunud kogu infoedastamise kultuuri. Eesti tippjuhid ei ole muidugi erandid.

Suurbritannia kuningliku perekonna liikmete iga samm on sotsiaalmeedias kajastatud. Kuninganna Elisabeth II teenistusel on kaks peamist ülesannet: olla nähtav ja olla kohal. Sama roll on kõigil teistel kuningliku perekonna liikmetel ning ilma sotsiaalmeediata ei ole võimalik olla ei nähtav ega ka kohal.

Sest inimesed elavad sotsiaalmeedias, mitte oma kodus või riigis. Kuningliku perekonna näomaskid kujundavad moodi rohkem kui nende kübarad ja lipsud. Daamidel on igasugu värvikirevad stiilinäiteid, nii Kate'l kui ka Camilla'l. Kuninganna on tagasihoidlikum. Kuninglike maskimoeshow-de esitluskoht on sotsiaalmeedia.

Prints William teatas hiljuti sotsiaalmeedia vahendusel, et suri tema koer, mis oli esiuudis portaalides, kuid pressiteateks sõnum poleks sobinud, pressikonverentsist rääkimata.

Ühendaja

Ühismeedias edastatavaid uudisväärtuslikke sõnumeid ühendab oluline detail: nad on isiklikumat laadi. Kas arvamus, kommentaar, saavutus, aga ka ebaõnnestumine, millest on vaja või kasulik teatada.

Ühismeedial on ühendav roll. Kui avaliku elutegelane postitab pildi, kuidas ta 24. veebruaril lippu välja paneb, järgivad tema eeskuju ka teised, elavad kaasa, ja laigivad valimatult.

Samas, kui töömeelolus minister lisab foto, kuidas ta jälle kellegagi kohtus, on see paljude sõprade jaoks igav ja tüütu. Tavameedia enamasti selliseid kohtumisi ei kajasta, pingutagu kohtuja palju tahab.

Postitada tasub just selliseid sõnumeid, mille järgi on janu, mida avalikkus pigem nõuab, kui ootab. Sealjuures on sõnumeid, mida kõik tahavad lugeda, aga salaja. Meeldimise või mittemeeldimise väljendamine ei kinnita veel sõnumi kohale jõudmist või mitte jõudmist.

Sotsiaalmeedia voorus on võimalus öelda ainult seda, mida sa tahad öelda, nii, nagu sa tahad öelda ja millal sa tahad öelda. Paljude postituste eesmärk ei ole sõprade teavitamine, vaid võimenduse otsimine.

Sõnum muutub sotsiaalmeedias vabavaraks ning kui mõni meediaväljaanne seda väänab, ei ole vaja kellegagi vaielda, mis oli algne sõnum. Mine Facebooki ja vaata järgi.

Teavitustöö põhirelvad: pressiteade, arvamuslugu ja pressikonverents ei ole kuhugi kadunud. Sotsiaalmeedia on toonud värve juurde. Ta on ühteaegu nii ajaleht, raadio, televisioon kui ka kommentaarium, mis täidab oma eesmärki sihipäraselt – rääkida inimestega seal, kus nad on.