Mees, mine ometi remonti!

Hiljuti avaldas Eesti Ekspress karmi loo, kuidas Eesti väikelinnades ei ole normaalseid isakandidaate kuskilt võtta. Eesti meeste kvaliteet, eriti väljaspool pealinna, on keskmiselt maru kehv.

Mõnes kohas, näiteks Antslas, on lugu lausa katastroofiline – 3,5 kõrgharidusega naist ühe kõrgharidusega mehe kohta. Vaimse võimekuse vahe niivõrd suurel määral vaevalt naiste kasuks on – olgu ükskõik missuguses Eesti veidigi suuremas asustatud punktis.

Koolis “külamehed” käinud ei ole, hambaid ei pese (oli ka selline uuring), rääkimata muust... Isadepäeval seesugust depressiivset ja lootusetut juttu justkui rääkima ei peaks: kes on isaks juba korra saanud, järelikult vähemalt eostamise hetkel ta selleks ka kõlbas. Või siis peaaegu kõlbas, kuna paremat võtta ei olnud. Probleem ei olegi nii palju Eesti (maa)meeste füüsilises kvaliteedis ja sooritusvõimes, vaid vaimses.

Kuidas allakäiku peatada?

Ja küllap väga paljuski on selline olukord vohava sarimonogaamia ja suure lahutuste arvu võtmepõhjus. Algul mõtlevad daamid, et noh, kannatan ära, aga siis jõuavad ikkagi mõttele, et no ei. Ei lähe see asi mitte. Ja lahutavad. Mis läbikukkunud mehe allakäiku ainult kiirendab: alkoholi kuritarvitamine, töökoha kaotus ning lõpuks kodutuks jäämine. 70% Eesti kodututest on mehed. Mõistuse kõrval on vaja ka teadmisi, sealhulgas hingelisi, et olla täisväärtuslik mees iseenda ja oma lähedaste jaoks. On vaja armastust, kuid selleks, et seda kogeda, on vaja teada, kuidas seda teha.

Esmaspäeval toimunud isadepäeva konverentsil “Issi ja emme, miks te enam ei kallista?” märkis Heinz Valk, et temal ei ole elus suhteabi vaja olnud. Kas inimesi saab üldse raamatute, koolituste ja nõustamisega aidata – et nad leiaksid endale sobiva elukaaslase ning saaksid elada õnnelikku ning sobiva laste arvuga elu? Et nad arendaksid ja hariksid end mitte ainult tööalaselt, vaid oleksid ka sotsiaalselt avatud ja küpsed.

Ühiskond peab suutma luua ja kujundada kultuuri, mis toetab tema kodanike vaimset ja füüsilist tervist ning ühiskonna jätkusuutlikkust. Eesti kõige suurem itk ja hala, eriti poliitikute suus, on olnud, et meid on liiga vähe. Nüüd on sellele lisandunud mõte, et need, kes on, ei kõlba ka. Kuid kuidas tõsta kodaniku (loe: isakandidaadi) “kvaliteeti”, kui ta ise seda väga ei taha?

Kui kodus laseb katus läbi, siis majaperemees parandab katuse ära. Kui ühiskonnas on mehehakatiste osas rahulolematust, just keskmise kvaliteediga, tuleb uurida, kas me suudame katuse ära lappida või on vaja panna uus katus.

Lastega peres elab mees kauem

Pikaajalises pildis ei ole valesti isegi mitte eestlaste väike rahvaarv ja selle justkui tüvipõhjuseks olev sobivate isakandidaatide puudumine, vaid vale suundumus, hääbumistrend.

Et meil oleks väärilisi isasid, peab isa olema uhke ja kasulik olla. Mitte materiaalselt, vaid emotsionaalselt ja füüsiliselt. Me ei peagi ootama, et meie lapsed meid ülal peavad. Kuid terves lastega peres elab mees kauem ja tervena elatud aastate hulk on pikem. Elu on mitmekesisem ja huvitavam.

Mida me selle osaga Eesti ühiskonnast, kellel on potentsiaali olla kvaliteetsem, kuid kes ei ole seda lõpuni realiseerinud, peale hakkame? Kuidas me ütleme poistele, et peate ka ise midagi tegema selleks, et tüdrukutele meeldida? Kas me suudame parandada neid, kes on katki, rikkis, ei tööta? Saadame remonti!