Tants kestab veel

Europarlamendi ja Riigikogu valimiste lähedus toob õhku nii ootusärevust kui ka lootusetust.

Kristiina Ojulandi uus tulemine ehmatas suurt osa ühiskonnast: kas see ongi too uus erakond, mida me nii kaua oodanud oleme? Erakond, mis lahendab kõik meie probleemid ning lööb lõpuks korra majja – teeb Eesti (poliitika) ausaks ja eetiliseks? Ühe hoobiga.

Oleme pikalt rääkinud, et poliitikasse on vaja uusi jõude ning inimesi, kelle silm särab ja nupp nokib, kuid tegelikult mängivad ülekulunud kaarte ikka needsamad, kohati kalestunud ja tüdinud näod, kes kogu aeg on mänginud. Partei on justkui uus, aga Ojuland ja Herkel samad. Kõik on juba olnud.

Toole vähem kui mängijaid

Paljusid võimekaid talente poliitika (väidetavalt) ei motiveeri – suure ebakindluse tõttu, ning keda motiveerib, on liiga ebakindlad. Tasakaalutud. Ja need, kes ringi satuvad, ei leia sageli vähemalt enda meelest omale väärikat kohta ning pettuvad. Toole on vähem kui mängijaid. Iga ringiga kukub mitu võistlejat välja, sest pidevalt tuleb juurde ka mõni uus ootamatu sissetungija, kes on veel agressiivsem ja veel nahaalsem.

Avalik pettumine võitluskaaslastes on toonud palju “nauditavat” meediatähelepanu hulgale mässajatele. On ka neid, kes ostavad endale Riigikogu liikme staatusega legitiimsust ühiskonnas.

Või on hoopis nii, et meie kõige andekamad ongi need, kes praegu poliitikas on (ja sealt kunagi lahkuda ei taha)? Andekamad kui Tiit Ojasoo jt geneetilised kommunistid. Ülejäänud on veel igavamad, rumalamad, tuimemad, mullipuhujamad, kokakoolalikumad. Ka see on võimalik.

Me pole rahul? Kui panga teenustasud on liiga kõrged, võib igaüks meist teha oma panga. Või üldse mitte pangateenust kasutada. Kuigi odavam on nutta ja maksta.

Mida me rahvana ootame? Kes on need kuus inimest, keda me tegelikult tahame saata Euroopasse Eestit esindama? Kas meil on neile pakkuda konkreetseid tööülesandeid, mida nad tegema peavad? Mille täitmist me kord aastas kontrollime ning hindame nende sobivust ametikohale? Kas meil on neile konkreetsed eeldused hariduse, isikuomaduste, töökogemuse ja moodsal ajal ka soo vallas? Nii nagu nõutakse ajalehekuulutuses tähtsatele ametikohtadele inimesi värvates.

Kas see, et koguni pooled praegused saadikud on oma otsesed tööandjad nüüdseks hüljanud (või on neid hüljatud), on ikka normaalne? Paljud nende valijad toetavad endisi koduerakondi ju edasi. Kas me neilt, kelle ametiaeg täis saab, küsime aruannet, mis tehtud sai ja mis tegemata jäi? Ja kui ei saanud, siis miks ei saanud?

Või on Euroopasse saatmine poliitiline pagendus tavakodaniku meelest üüratu koduigatsustasu eest? Või kindrali ametikohale ülendamine koos samaväärsete pagunitega?

Põnev rebimine

Kuus edasi-tagasipiletit kord nädalas viis aastat järjest liinil Tallinn−Brüssel lähevad taas kord jagamisele. Rebimine tuleb põnev. Vanade “kamraadide” Ojulandi ja Indrek Tarandi kõrval tormavad areenile teisedki suurtükiväelased.

Põhimäng käib kahe heinakuhja vahel: Savisaar versus Kallased – Siim ja Kaja. Ning pole võimatu, et nad võtavad kumbki kolm kohta. Keskerakond ja Reformierakond. IME-mehed Savisaar ja Kallas on korra koos IMEt teinud, nad olid isemajandava Eesti programmi autorid (Edasi, 26. september 1987). Eesti poliitika on nagu savisaar, millel on kaks teravakivilist kallast.