Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Ma kohe lähen ja küsin!"

202
17.03.08, SL Õhtuleht, Janek Mäggi: "Ma kohe lähen ja küsin!" Riigikogus on inimesed, kes saavad palka positsiooni, mitte töö eest.

Kes seda Eesti riiki juhib, ei tea täpselt keegi. Mõnele tundub, et parteijuhid. Nemad paistavad kõige rohkem silma ja tundub, et nende sõna maksab.

Mart Laar ja Edgar Savisaar on tegijad isegi ilma portfellita valitsuses. Nende vaim ja vari hõljuvad Toompea kohal nagu NATO kaitseotstarbelised lennukid. Ansipitest-Padaritest rääkimata. Nad ju pumba juures.

Siiski on meil veel kõrgeauline riigikogu, kuhu pääsemine on iga keskpärase poliitsõduri eluunistus. Nina võimus, saba rahas. Riigikogu on nagu üks päris suur firma, kus ei ole üksainus kõrgepalgaline juhatuse esimees ja palju lihttöölisi, vaid kus istuvad eranditult kõik võrdsete oskustega geeniused, kelle tegemisi avalikkus kritiseerida ei tohi ja parem on, kui ei arutaks ka. Selline oli suhtumine näiteks siis, kui juttu tuli kuluhüvitistest. Riigikogu küllap üle 100 miljoni kroonine aastapalgafond annab silmad ette paljudele suurettevõtetele. Rääkimata hüvedest.

Jah, eks iga riiki pea keegi juhtima. Väänama kokku paragrahve. Tegema tööd selleks, et aparaat toimiks ja oleks tulemuslik. Eesti riigiaparaat üldjuhul kärab küll ning seepärast ei maksa riigikogu rolli alahinnata.

Õiguskeskkond, mis Eestis viimase enam kui 15 aastaga on loodud, väärib tunnustust. Kuigi jah, selle keskkonna loomiseks on tööd teinud ka väga palju inimesi, kes riigikogusse ei kuulu ega ole kunagi kuulnud.

Kummardage, palun kummardage!

Milline peaks olema Eesti rahva aitäh sellise töö eest? Ma arvan, et väärikas. Kuid tänamist väärivad küllap ka paljud teised ühiskonnaelu edendajad, kelle rolli ei saa kuidagi vähendada. Riigikogu roll tundub selles kontekstis ületähtsustatud.

Eestis on kujunenud olukord, kus riigikogulane tähendab eliiti kuuluvat inimest. Riigikogu liikmetest vaid üks (sic!) jäi presidendi vastuvõtule kutsumata. Need on inimesed, kes saavad palka positsiooni, mitte töö eest. Tüüpiline võimuliidrite paradoks. (Mõni rumal teeb ju vahel positsioonil olles tööd ka.)

Avaliku kisa peale tuli maja seest ehk riigikogulaste endi hulgast hääli, et riigikogulane peabki head palka saama! Saage, saage! Ometi vaevab riigikogu kõigi (riigi)asutuste sündroom – tööl on väga palju inimesi, kelle töötulemusi mõõta ei saa ja siis nad seal kohvitavad ja kudrutavad, kudrutavad ja kohvitavad.

Seda tunnistavad ka tublimad riigikogulased – riigikogus saab neli aastat tööd teha, ja saab neli aastat üldse mitte midagi teha. Eiki Nestori suguseid aktiivseid inimesi võiks riigikogus olla palju rohkem. Võidelgu õige või vale asja eest, tema mõõka tuppe ei jäta.

Mida siis nende palkadega teha võiks? Riigikogul on seda väga raske otsustada. Iseendale palga määramine on nagu enda juukseidpidi ülestõstmine. Iga normaalne inimene võtab kõik, mida pakutakse, ja ka selle, mida ei pakuta. Rahast loobub vaid see, kes on kas rumal või ei saa aru, mida talle pakutakse.

Las jääda kõik, mis hea!

Jõulude ajal käisime Tallinna lastehaigla toetusfondiga ühes uues Tallinna restoranis aastalõpuõhtusöögil, kus kelner oskas üsna hästi eesti keelt, kuigi oli vene rahvusest noormees.

Otsustasime võtta arve. Mõtlesin, et viskan nalja ja küsisin: «Kas külma arve võib ka teha?» Poiss vastas: «Ma kohe lähen ja küsin!» Ja läkski.

Enamiku riigikogu liikmetega on sama lugu. Avalikkus küsib, et ega riigikogu palgasüsteem liiga vildakas ei ole, mille peale riigikogulased vastavad: oot, ma kohe lähen ja küsin. Kusjuures iseenda käest. Vahe eesti keele nüansse mittevallanud kelneriga on selles, et üks kandis lihtsalt lauda vett, kuid teised juhivad riiki.

Eestis on muidugi häda selles, et head lahendust riigikogulase õiglase palga väljaraalimiseks on peaaegu võimatu pakkuda. Igasugu eksperdikomisjonid ei tööta, kuna ühiskonnasisene sugulusside on liiga tugev.

Kõige lihtsam võimalus on jätta asjad nii nagu on. Siis võiks ainult Snelli pargis sportimisvõimalusi parandada, et hing suurest söömisest ja joomisest välja ei läheks. Mis sa hea elu peal olles ikka muud teed – sööd ja jood ja sarvede vahelt sügad –, kuid see hakkab tervise peale.

Riigikogulaste palkade tõusul on ju palju positiivseid külgi ka: sinna pürgivad järjest targemad inimesed; auklike sokkidega keegi hiilanud ei ole; praegused olijad on õnnest segi, sest pooled ei ole kunagi elus nii palju raha näinud, kui nad näevad nüüd. Ühesõnaga: palju õnne, austatud riigikogu! Ja et see keskmine palk ruttu ja ühtlases tempos kasvaks!