Janek Mäggi: "Kõige enam usalda iseennast!"

Meediast uudiseid lugedes tasub oma peaga mõelda. Mees, kes loodab vaid sellele, mis teised tema eest mõtlevad, ei saa kunagi jõukaks.

Eestis ju mingit panganduskriisi pole ja vaevalt ta nii lihtsalt tulebki. Ajalehtede pealkirjad on küll kurjakuulutavad, kuid ajakirjandus peabki rahvast informeerima – kui kuskilt suitsu tuleb.
Ja midagi on senisega võrreldes tõesti teistmoodi: eufooria on asendunud pessimismi ja kohati ka depressiooniga.

Kui varem arvati, et kõik ettevõtted kasvavad ülikiiresti sõltumata sektorist ja sellest, kuidas neid juhitakse, siis nüüd on asi keerulisem. Pankurid mõtlevad mitu korda, enne kui laenu annavad. Nad pole kindlad, kas ettevõtjad ikka suudavad oma illusoorsed tulevikunägemused ellu viia või mitte.

Eraisikute kõige suurem risk on ettevõtte tellimuste vähenemine ning sellega kaasnev võimalik töökaotus. Praegu tasub kõige rohkem mõelda sellele, et töökoht on kallis. Kui aasta või kaks tagasi kergitasid töötajad kohe kaabut, kui midagi ei meeldinud, siis nüüd ei lähe osa inimesi ära isegi siis, kui nende palk väheneb – nt tulemustasuga töötajate puhul.

Kuivõrd suudab meedia selliseid protsesse mõjutada ning kas nende ühes või teises valguses kajastamine neid kuidagi mõjutab või suunab?

Paljud asjad on lihtsalt paratamatud. See, mis on majanduses juhtunud, on tegelikult pika arengu kulminatsioon, mis on ootamatult avalikuks saanud.

Sageli tundub, et kui saame teada näiteks mõne suure investeerimispanga erakordselt halvast seisust või Islandi riigi n-ö pankrotist, on see juhtunud nüüdsama. Tegelikult on asi olnud väga halb juba pikemat aega, kuid kahjuks me ei teadnud seda ega saanud kujundada oma otsuseid sellest lähtudes.

Meedia võib anda avalikkusele teada probleemidest, mis võivad meid šokeerida, kuid meedia ei tekita ühtki majanduskriisi.

Kui avalik ruum on avatud ja kõigist asjadest saab avameelselt rääkida, ei tule probleemid üllatuseks. Aeg-ajalt tundub küll, et mõni ajakirjanik või arvamusliider viriseb ühel või teisel teemal liiga palju, kuid kui tema kuulutatud areng teoks saab, tundub elu ikkagi mustem kui osati ette kujutada. Heal ajal nimelt on halbadest asjadest väga raske rääkida. Keegi ei usu niikuinii.

Mõtle oma peaga

Tulevikku vaadates peab tunnistama, et mida rohkem halbu uudiseid meediasse jõuab, seda parem. Sest kui halb asi on avalikuks saanud, hakkab ring tema ümber koomale tõmbuma. Panka, mis on pankrotis, ei pane keegi enam raha. Kuid seni kui me ei tea, et asi on väga hull, võime seda siiski teha.

Ikkagi tasub meediast uudiseid lugedes ja kuuldes oma peaga mõelda. Mees, kes loodab vaid sellele, mis teised tema eest mõtlevad, ei saa kunagi jõukaks. See on nagu Eesti pensionifondidega: oleme usaldanud oma raha inimeste kätte, kes nüüd laiutavad vaid käsi – mis meie teha saime, turu olukord on selline…

Lahendus on hämmastavalt lihtne. Meediast tuleb loomulikult koguda vajalik faktiinfo, kuid seda ise analüüsida. Kui tundub, et enda sisetunnet ei taha piisavalt usaldada, tuleb küsida ka mõne sõbra või hea tuttava käest, mis tema arvab. Kui sellest ei saa ka piisavat kindlust, siis tuleb teha nii, nagu tundub kõige õigem. Ja tavaliselt nii ongi kõige õigem. Isegi siis, kui otsus ei ole tagantjärele tarkusega vaadates just parim, on ta siiski oma – ise tehtud. Ei ole kedagi süüdistada. Aus värk.