Janek Mäggi, "Kui arstid teevad nalja..."

 Ma loodan, et streigijutt on üks tore arsti nali. Läheb elu paremaks ka rahulikult eesmärkide poole püüeldes.

Janek Mäggi, Tallinna Lastehaigla Toetusfondi nõukogu esimees

Küsisin tuttavalt arstilt, mida te siis ikkagi soovitate teha viimases staadiumis vähihaigel, kelle te haiglast välja saadate, kuna teda ravida pole enam mõtet või (raha puudusel) võimalik. «Noh, me soovitame minna koju ja võtta mudavanni – et ihu harjuks mullaga!»

Arstide naljad on teistsugused naljad. Need on karmid. Elust. Sellegi loo puhul on küsimus: kas vastaja on julm ja hoolimatu või suhtub ta süsteemisse, mida keegi muuta ei suuda, musta huumoriga?

Järgmiseks nädalaks, kui peaks tõesti streik tulema, peavad paljud haiged inimesed varuma küllaldaselt muda, et ei peaks sellepärast vannist loobuma. Arstid nõuavad kohe 33% ja õed 40% palgatõusu. On see põhjendatud ja õiglane?

Õige on see, et hea ja suure koguse töö eest tuleb maksta head palka. Enamasti seda ka tehakse. Meditsiinitöötajate palgad olid veel mõni aasta tagasi teiste palkadega võrreldes liiga madalad. Nüüd on olukord muutunud.

Haiglatöötajate keskmine palk on muude Eesti palkadega võrreldes pigem hea kui vilets. Eelkõige arstidel. Õdedega on kehvemad lood.

Arstide palgad (isegi juba äralubatud 20% keskmist palgatõusu on suurepärane) kasvad valguskiirusel teiste eluvaldkondade palkadel eest ära, mis põhjustab ühiskonnas üleüldist rahulolematust.

Homme nõuavad õpetajad 100% palgatõusu, mis ei olekski midagi erilist – palk jääks ikka alla 20 000 krooni, mis on 5000 krooni vähem kui Keskerakonna lubatud ametnike imetasu juba lähitulevikus.

Raha või paremad riided?

Kui täita streikijate järeleandmatud nõudmised, küsib ühiskond: kelle taskust see raha võtta? Peaminister ja sotsiaalminister maksavad ju ka sotsiaalmaksu, kuid sellest ei piisaks õieti millekski.

Head streikijad: kelle palka tuleks vähendada? Streigiässitajate nõudmised on samas stiilis nagu klassikalises gangsterifilmis: raha või paremad riided? Raha või elu?

Kui asjad on täiesti paigast ära, ei saa muidugi protsenti arvutada, sest see ei näita midagi. Siis tuleb panna paika proportsioonid. Vahel tuleb just madalapalgalistele lisada protsentides väga palju (kuigi absoluutsumma ei pruugi seda olla), et suhted paika saada. Meditsiinis on kindlasti vaja palgakorraldust kohendada.

Lisades 30 000-kroonisele palgale juurde 33%, tuleb lisaks 9900 krooni ja uus palk on 39 900 krooni. Lisades 7000kroonisele palgale juurde 2800 krooni, on tulemuseks 9800 krooni. Majanduslik ebavõrdsus absoluutnumbrites suureneb, kuigi madalapalgalised said protsentuaalselt justkui rohkem juurde.

Praeguse olukorra tuum on aga sügavam. Streigiässitajad ei räägi mitte õiglasest palgast hea töö eest, vaid sellest, et kui me niipalju pappi juurde ei saa, siis me teid enam ei ravi. Läheme ära ja kõik. Lapse jutt.

Meil, paps, läks hästi!

Häda on aga selles, et enne 4. märtsi hilisööd ei julge ükski poliitik öelda, et kuulge, hädaldajad, rahunege maha. Argument, et kui me niipalju raha ei saa, siis jooksevad kõik arstid välismaale, ei ole ju tõsi. Enamik ei lähe kuhugi. Ja kui mõned lähevadki, saavad noored ja edasipüüdlikud areneda.

Arst, kes ütleb, et ma ravin ainult siis, kui saan kolmandiku võrra raha juurde, ei ole mingi arst. Ta ähvardab ühiskonda ja seeläbi patsienti.

Kui restoranis kelnerit solvata (ja kes suudab endale ette kujutada, mis iganes võib teda solvata!), võib ta sülitada mu toidu sisse – seda on Eestis juhtunud. Jälk on, aga ma elan selle üle. Kui aga arst samuti käitub, ma võib-olla enam ei ela.

Tegelikult tahan ma väga abi saada, kui mul on mure. Ma olen ka saanud. Isa jäi mul väga haigeks. Vaikselt. Tükk aega ei saanud keegi aru, mis tal viga on. Lõpuks leidsime tuttava arsti, kes pani õige diagnoosi.

Isa saatus oli teada. Midagi teha ei saanud, aga tehti ikkagi. Me leppisime sellega. Haruldane tõbi oli, peas lõhkesid väikesed veresooned ja sammhaaval lakkasid elutähtsad funktsioonid toimimast.

Ligi viis aastat pidas ta vastu päevast, mil haigus avastati. Haige oli ta küllap ennegi. Aprillis 2003 ta suri, 58aastaselt. Neli päeva enne surma ütles mulle, et tahan koju. Kiirabi enam ei tulnud, sest ütles, et pole mõtet.

Mõtlesin, et, paps, noor mees olid. Nüüd läksid Priit Kolbre ja Robert Lepikson, tundsin mõlemat. Nemad olid nooremad. Nemad said vähem abi. Meil, paps, läks hästi!

Ma loodan, et streigijutt on üks tore arsti nali. Läheb elu paremaks ka rahulikult eesmärkide poole püüeldes. Ühiskond hoolib ju oma arstidest, vaja on ka vastupidist. Muidu peavad arstid varsti ise mudavanni võtma. Sest lihtsalt ei ole enam kedagi, kes sotsiaalmaksu maksab.

Pole vaja enam kedagi ravida. Kõik on surnud.