Janek Mäggi karjäär algas Karlssoni efektiga

Päären Mardiste
Majanduslikel küsimustel arvamusliidrina tuntud Janek Mäggi on kätt proovinud Äripäeva pangandus- ja kindlustusreporterina, pärast seda Ühispanga asepresidendi ja suhtekorraldajana. Nüüdseks on ta maineka kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja. Noorelt tippjuhiks tõusnud Janek Mäggi jagab kogutud tarkust nii suhtekorralduse, töökogemuse kui ka muu kohta.

Mis on suhtekorraldus?
Kui reklaam on aktraktiivne pilt, siis suhtekorraldus on atraktiivne tekst. Suhtekorraldus saab toimuda kas verbaalse või kirjaliku teksti kaudu. Enamasti toimub suhtekorraldus kirjaliku teksti põhjal, nagu pressiteated ja kommentaarid, kuigi vahest korraldatakse ka erinevaid pressiüritusi ja uuringuid. Kuid põhiliselt on suhtekorraldus huvitava, sisuka ja haarava teksti kirjutamine.
 
Kuidas tajub tavainimene suhtekorraldust?
Suhtekorraldusfirmad kirjutavad päris palju Eesti ajalehti täis. See võib küll tunduda liialdusena, kuid väga suur osa uudistest sünnib esialgselt pressiteatena ja alles seejärel koorub uudis, kus on teise osapoole kommentaar juures. Otseselt tavainimene ei näe seda, kui palju ja mida suhtekorraldajad teevad.
 
Kas saab siis öelda, et suhtekorraldus ja ajakirjandus on üksteisega väga lähedased?
On ja ei ole ka. On selles mõttes, et pool suhtekorraldusest tegeleb sõnumite edastamisega meedia kaudu. Aga ajakirjanduse ja suhtekorralduse kõige suurem vahe on selles, et ajakirjandus peab nägema, mis on asjade taga. Toimub analüüsiv protsess, kus esitatakse pidevalt miks küsimusi. Suhtekorraldus esitab faktidel põhinevat informatsiooni, kuid ta kunagi ei keskendu sellele, miks on midagi just niimoodi. Suhtekorraldus annab teada, et Paides avatakse uus kauplus, kuid ajakirjandusliku poole pealt kajastub näiteks pealkirjas, et täna avatud kaupluses sai leib otsa poole tunniga. Ajakirjandus peab leidma midagi uudisväärtuslikku, sest uudis pole see, kui koer hammustab inimest, vaid kui inimene hammustab koera.
 
Kui inimene omale mingisuguse ameti ette võtab, siis tihti kaasneb sellega mõni suurem eesmärk, helesinine või isegi utoopiline unistus, kuhu poole pürgib. Kuidas Sinuga on?
Ei, ma ei ütleks, et see minu puhul kehtib. Arvan, et väga paljud inimesed, eriti noored 20-aastased, tahavad saavutada jumal teab mida ja jõuda ei tea kuhu. Kui nad aga jõuavad sellisesse vanusesse nagu mina, siis avastavad, et võib-olla sellel pürgimisel polegi nii palju mõtet. Oled suure ettevõtte omanik – mis siis? Oled Sõõrumaa, Kruuda või Ansip – kas sa siis sellepärast oled õnnelik? Tõenäoliselt oled sa isegi õnnetum, sest su ajabilanss on väga piiratud, oled koguaeg kiires tempos ja pead meeletult paljude asjadega arvestama. Mina olen rohkem selle poolt, et saaks ikka magada ja lulli lüüa ka.
 
Kas jääb aega lulli lüüa?
Jääb ikka.
 
Avalik arvamus Sinust tundub selline, et tegeled miljoni erineva asjaga...
Kui tegeled miljoni asjaga, aga see välja ei paista, võib inimestele tunduda, et sa võib-olla ei teegi midagi. Aga kui tegeled mõne asjaga, mis paistab välja, siis võib jääda selline mulje, et sa ei magagi. Tegelikult minu puhul neid asju polegi nii väga palju. Üldiselt saan oma tööpäeva enam-vähem kaheksa tunniga aetud.
 
Kui leiaksid ennast praegu tavalise kooli lõpetanud noorena, siis millega alustaksid nüüd oma karjääriredelit?
Mina läksin omal ajal esimese asjana kohe tööle. Ma küll üritasin Tartusse ajakirjandust õppima minna, mis oli mu esimene valik. Aga, kuna ma sinna ei saanud, läksin juristiks õppima. Juristina pole ma aga mitte päevagi töötanud. Arvan, et suurim ülikool on tegelikult töö. Selleks, et olla edukas, on esiteks vaja teadmisi, teiseks kogemusi ja kolmandaks kontakte. Kogemused ja kontaktid saab hankida vaid kohalikust keskkonnast.
 
Arvan ka, et noored hindavad välismaal õppimise kogemust üle. See võib vahest isegi kahjuks tulla, eriti kui integreerud ülemäära võõrasse keskkonda noores ja tundlikus eas. Kui inimene neli aastat välismaal õpib ja tagasi tuleb, siis on väga palju neid, kes enam kohalikku keskkonda ei tunne, sest see areneb eest ära.
 
Seega soovitad varakult tööle minna?
Mina läksin tööle 94. aastal, olin siis kakskümmend ja pool ehk päris vana. Enne seda olin ka sõjaväes käinud. Kuid jah, mina läheksin kohe tööle, ja ikka selles suunas, kus sa tahad tippu jõuda. Ainuke koht, kus sa saad areneda ja edasi pürgida, on see sama keskkond, kus sa töötad. Kui tahad ärimeheks saada, tuleb minna mõnda ettevõttesse tööle ja ülespoole liikuda. Kui seal jäävad võimalused kitsaks, tuleb mujale minna.
 
Edukatel inimestel peavad olema teatud iseloomujooned. Ka Sulle on need loomult kaasa antud või oled pidanud mingil määral ennast sundima?
Ma ei ole ennast kunagi eriti millekski sundinud. Võib-olla olen kõike seda lihtsalt töö käigus õppinud. Mõnel inimesel on see karjäär või tööalane areng olnud niimoodi, et hakkab ronima üha üles poole. Minu puhul oli see pigem Karlssoni efekt - lendasin kogemata mäe tippu, aga siis pidin hakkama sealt alla tulema. Loomulikult polnud ma selleks küps. Ma ei soovita ühelgi 23-aastasel hakata tippjuhiks. Tegelikult ei saagi kuidagi selleks küps olla, sest pole ju vanust ega kogemust. Kui olin 23-aastane, siis mõtlesin, et mul on kogemusi palju, aga nüüd taipan, et tegelikult on ikka veel puudu. Mõni noor võib küll palju teada ja ta tihti teabki rohkem kui mõni vanem, kellel pole aega enesetäiendusega pidevalt tegeleda, aga määrav on just elukogemus.
 
On teil veel midagi soovitada iseseisvat elu alustavale noorele?
Karjäär on tähtis. Karjäär just selles mõttes, et sul on selle vastu huvi. Ma arvan, et mõte abielluda 30-aastasena on suhteliselt vale. Päris oluline on 20-ndate alguses leida endale stabiilne elu. Edukad inimesed avalikus elus on reeglina need, kelle isiklik elu on väga stabiilne ja võib-olla ka rutiinne. Kui sa tormilist elu elad, pole karjääri teha tihti võimalik, sest kõiki asju korraga ei saa. Samuti on ülioluline tervis, millest noorena aru ei saada, aga vanemas eas hakatakse seda mõistma. Tuleb ennast vormis hoida, et ka pikemas perspektiivis ennast kehtestada ja mitte noorelt kustuda.