Janek Mäggi: kirikupühad on pühad ka siis, kui need, kes pühad ei ole, seda enda kasuks ära kasutavad

Kirikule ja kristlastele ülestõusmispühadele langev kommertsvari suurt meelehärmi ei valmista.

Ülestõusmispühade esimese püha hommikut tuleb alustada hõiskega: „Kristus on üles tõusnud!“. Kristlik maailm rõõmustab ja mõtleb Kristuse ristisurma tähendusele. Mõtlevad ka need, kes end kristlaseks ei pea. Kristlus ühendab läänemaailma rohkem, kui lahutab.

Ilma usuta inimene elada ei suuda, ei oska ja ei taha. Religioon – võitlus selle poolt ja vastu – on inimkonna ajaloo klamber. Protestimeelsed püüavad näidata esivanemate pimedust kristliku kiriku suhtes, kuid kristlus elab õndsat elu vaatamata püüetele teda millegagi asendada. Kristlus on tänaseni kõige suurema mõjuga religioon Eestis ja maades, mis on traditsiooniliselt kristlikud.

Eestis on arutatud, miks peavad kirikupühad olema riigipühad. Oma jonni on aetud nt sellega, et suur osa Euroopast tähistab ka 2. ülestõusmispüha ja annab rahvale vaba päeva, Eesti seda ei tee. Need, kes peavad tegelema rahvusvahelise töösuhtlusega teisel pühal, teavad et see on raske, vahel võimatu. Eesti majandusele sellest tööpäevast võitu ei sünni. Küsimus ei ole vabas päevas, vaid ühendava religiooni sarnases austamises.

Kristlus on keel, mida tuleb osata

Kristlust on täna vaja samuti nagu sada või kakssada aastat tagasi. Inimene ei ole nii tugev, et ta suudab iseenese jõust olla õilis. Inimene on vastuoluline, reetlik ning omakasupüüdlik, sest kuidas muidu peetakse sõdu ja tehakse kõike muud kurja, mis on seadusega keelatud.

Kristlikud väärtused on väga head, nad on sõnastatud julgelt ja täpselt. Nad aitavad ühiselt mõista, kuidas inimene peab käituma ja milline olema, et ta sobiks ühiskonda ja saaks selles elamisega hakkama.

Ei ole teist religiooni, mis oleks suutnud korda minna nii paljudele inimestele Eestis ja Euroopas. Kui suhtleme läänemaailmaga, saame paljudest asjadest sarnaselt aru tänu kristlikule maalimavaatele. Kristlus on ühine keel, mida mõlemad rääkijad oskavad.

Kirikule ja kristlastele ülestõusmispühadele langev kommertsvari suurt meelehärmi ei valmista – Kristus on üles tõusnud ka nende jaoks, kes seda ei mõista. Kirikupühad on pühad ka siis, kui need, kes pühad ei ole, seda enda kasuks ära kasutavad.

Enamus ühiskonnast austab Kristust ja kristlikku kirikut, sest tal on jumalateenistuste kõrval palju rolle, millest on kasu kogu rahvale – pulmad ja matused, hingehoid ja usuharidus. Kristlus on teinud Eestile väga palju head, alternatiivid on kõik olnud kehvemad.

Lootus on tänu Kristusele surematu

Ülestõusmispühade usulise sisu mõistmine on õnnestav. Vaatamata kõigele on võimalik meelt parandada kuni viimase hetkeni – ja pääseda. Südame asend ja tahe meelt parandada toovad inimese välja hukkava katku käest ja linnupüüdjate paelust.

Luuka evangeeliumi 23 peatükis seisab: „Aga üks ristil rippuvaist kurjategijaist teotas Jeesust: „Eks sa ole Messias? Päästa siis iseennast ja meid! „Aga teine sõitles teda: „Karda ometi Jumalat, kuna sa oled sellesama karistuse all! Meie küll õigusega, sest me saame kätte, mis meie teod on väärt, aga tema ei ole teinud midagi sündmatut.“ Ja ta ütles: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!“ Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.“

Kristus ei oota inimeselt suuri tegusid, vaid õiget suhtumist. Levinud ütlemine, et lootus sureb viimasena, ei pea peale Kristuse ristisurma ja ülestõusmist enam paika. Kristlus pakub inimesele lootust, mis ei suregi, ta on surematu. Tuleb ainult sellest kinni haarata. „Tõesti, ta on üles tõusnud!“