Janek Mäggi: "Kui riigi hind kasvab ja kasvab"

Kodanike usin koorimine on loonud olukorra, kus paljud Eesti riigi juhid lihtsalt mõmisevad rahulolust - kõik on nii hästi, nii hästi.

Sain minagi nagu paljud Tallinna elanikud kätte maamaksuteate ja vaatasin, et umbes sama summa, mis eelmisel aastal. Põhjalikumal süvenemisel selgus, et see oli vaid pool kogusummast. Teine pool maksust tuli abikaasale. Palju raha tahavad, mõtlesin.

Valgamaa isakodu maamaks on üle 20 hektari pealt 7 korda väiksem kui väikese linnakrundi oma. Muidugi on tunne, et ühest küljest oled justkui maaomanik, kuid teisest küljest ostad seda mõisniku käest välja. Maamaks pole muidugi ainus asi, mis tavakodanikke marru ajab. See on pigem pika protsessi üks konkreetne väljendus.

Eestis on imelik asi, et kõik maksud ja hinnad (ja palgad) tõusevad järsku ja palju korraga. Mitte 10% või 15%, vaid ikka 30, 50 või 100%, vahel rohkemgi. Kuid kuidas on võimalik, et eile oli teenusepakkuja nõus oma teenust või toodet müüma poole odavamalt, täna aga nõuab topelttasu? Mingi krutski peab siin sees olema.

Kas riik õitseb või mädaneb?

Läänemaailmas on asi paigas. Kui hind tõuseb üle 5% aastas, on midagi väga valesti. Enamasti paar protsenti ja kogu lugu. Turuhinnad on välja kujunenud ja sageli püsib hind samal tasemel aastaid. Konkurents on tihe ja hoiab hindu mõistlikul (võimalikult madalal) tasemel.

Ainus põhjendus suuremaks hinnatõusuks on asjaolu, et hind on olnud ebaloomulikul põhjusel paigast ära. Näiteks müüvad paljud kahjumis ettevõtted oma kaupa alla omahinna ja kui saneerija hakkab äri korda sättima, vaadatakse põhjalikult üle ka hinnad. Sageli aitab hüppeline hinnatõus nad august välja. Mõni klient küll kaob, kuid enamik maksab hea meelega rohkem.

Eesti riik on nagu haige ettevõte, mis vaevleb kahjumis ega suuda kuidagi oma efektiivsust suurendada. Kuid selle kahjumi põhjuseks ei ole priiskavad ülbed kodanikud, kes ei taha teenuse eest õiget hinda maksta, vaid aparaat, mis neelab aina rohkem ja rohkem raha asjadele, millest on kasu ainult aparaadi käigushoidmiseks.

Vahel olen lahti võtnud mõne huvipakkuva konverentsikorraldaja kodulehe ja kaalunud mõnele üritusele minekut. Olen vaadanud, kes on end juba enne mind registreerinud. Enamikus riigiametnikud, äriinimesi peaaegu pole. Ärimaailmas on vaba aega ja võõrast" raha väga vähe – mille ebaefektiivne kulutamine süümepiinu ei valmista.

Tegelikult tahaks riigiteenuste tarbijana kuulda hoopis seda, et hinnad ja maksud (mitte ainult tulumaks, vaid ka kõik kaudsed maksud) vähenevad. Ja tahaks kuulda, et ametnike palgad vähenevad. Tõesti on imelik, kui kõik noored inimesed unistavad riigitööst. Ja nad ei teagi, kelle jaoks seda riigitööd tehakse.

Kes kelle arvel elab?

Mäletan 1996. aasta lõppu, kui käisin ajakirjanikuna Saksamaa keskpangas. Kümmekonnale Ida-Euroopa ajakirjanikule loengut pidav keskpankur selgitas, et palga ja hüvede vahe on era- ja riigisektoris mitmekordne.

Eestis on praegu sama lugu. Ainult et Saksamaal on majanduselu parem erasektoris, meil päris mitmel ametikohal riigisektoris. Riigiteenuste hinnad ei tõuse Eestis seepärast, et riik vaevleb võlgades ja uskumatus rahahädas, vaid seepärast, et nt riigikogu liikmete töö on aastaga ligikaudu 15 000 krooni võrra "tulemuslikumaks" muutunud.

Kodanike usin koorimine on loonud olukorra, kus paljud Eesti riigi juhid lihtsalt mõmisevad rahulolust – kõik on nii hästi, nii hästi. Sest riigiasutused näevad ammu juba uuemad ja puhtamad välja kui tavalised kohalikud äriettevõtted. Laes säravad suuremad pirnid ja aknad käivad lahti – mitte nagu mõnes umbses ja odavalt ehitatud büroohoones.

Eesti vabariigi kodanikele meeldiks tõesti, kui valmiks Tallinna–Tartu maantee, kui linn oleks täielikult renoveeritud ja parke täis. Aga sellest kõhtu täis ei saa. Kui riik kõik raha ära võtab, siis on meel kurb mis kurb. Ausalt.

Lahendus on lihtne. Kohad, kus hinnad-maksud on olnud väga paigast ära, tuleb need paika ajada. Aga pärast seda ei tahaks küll midagi kuulda oluliselt inflatsiooni ületavast hinnatõusust – kui üldse.

Vahel peab üle vaatama ka seda, kas kõiki neid kulutusi, mida riik olemiseks teeb, on ikka vaja. Küllap saab osa asjade asemel pakkuda hoopis kodanikele paremat teenust. Korra võiks ju proovida, äkki ei olegi võimatu...