Janek Mäggi, "Äkki on see rong?"

Normaalne riik ei toimi nagu börsifirma, mille peamine tegutsemismotiiv on hoogsalt kasvav maksimaalne kasum, kirjutab kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja Janek Mäggi.

Vabas Eestis on aastaid ülistatud eraomandit ja püütud kõike erastada. Mõistetav, sest Nõukogude ajal eraomandit ettevõtluse mõistes sisuliselt ei olnud. Nüüd on aru saadud, et ka riik võib ettevõtluses kaasa lüüa.

Kas Eesti riik peaks ostma Eesti Raudtee tagasi või mitte? See on umbes sama keeruline küsimus, kui näed tunneli lõpus valgust, kuid ühel hetkel tekib tunne, et see on rong – no mida siis ikkagi teha?!

Naljakas on kuulda arvamusi, et riik peab Eesti Raudtee tagasi ostma põhjusel, et tal ei ole maksumaksjatelt ära võetud rahaga midagi tarka peale hakata. Kui makse laekub liiga palju – ja supiköögid ja koolimajad on korda tehtud – tuleb makse alandada.

Miks riik arvab, et riigiametnikud suudavad Eesti riigi omanikest (tema kodanikest) paremini mustadeks päevadeks raha investeerida? Parem jätku raha inimestele ja nad investeerivad seda ise (miks mitte ka Eesti Raudtee aktsiatesse). Kui mustad päevad tulevad, saab makse alati tõsta.

Eesti riigi juhtimise peaprobleem ei ole isegi mitte heitlikkus – täna müün, homme ostan, ülehomme müün –, vaid varade loomise traditsioonide puudumine.

Normaalne riik ei toimi nagu börsifirma, mille peamine tegutsemismotiiv on hoogsalt kasvav maksimaalne kasum. Normaalne riik toimib nagu perekond, kus peamine tegutsemismotiiv on see, et kõigil pereliikmetel oleks tore olla. Sarnaselt toimivad muuseas pereettevõtted.

Minu arvates on väga normaalne, et ministeeriumid asuvad peentes vanalinna hoonetes (kui neil on seal mugav). Vaadake Pariisi või Londonit – keegi ei kaalu, et viiks justiits- või kaitseministeeriumi äärelinna, kuna seal on odavam ja mõni nutikas ametnik saab omakasupüüdlikult kinnisvaraga hangeldada.

Eesti Raudtee ja Eesti Energia nimes on juba sees, et need firmad on Eesti omad. Ma ei tea, kas Eesti Raudteed tuleks tagasi osta või mitte. Kuid see, et me sellise dilemma ees üldse oleme, on tingitud Eesti poliitikute vähesest arusaamast, mis on ilus elu.

Näiteks itaallased teavad seda suurepäraselt. Väikestes mägilinnades istuvad inimesed kitsal ajaloost nõretaval tänaval ja müüvad tühiseid suveniire, kuigi omavad miljonitesse kroonidesse ulatuva väärtusega kinnisvara. Nad ei müü seda kunagi, sest nad teavad, et raha saab sageli enne otsa kui elu. Vaade maksab alati rohkem kui miljon dollarit.