Janek Mäggi, "Ostan kasutatud magamiskoti"

Eestlased on keskmiselt vaesed – meil ei ole oma raha, et endale eluaset osta. Me käsutame varasid, aga need ei kuulu meile. Me oleme nad laenu tagatiseks pantinud kümneteks aastateks Soome ja Rootsi pankuritele.

Mina ei tea, mis Eesti kinnisvaraturuga juhtub – milline pauk ja kui sügav auk tuleb. Aga ma mäletan veidi, mis juhtus aktsiaturuga. Paralleele siin on.

1997. Kõik rääkisid, et tuleb osta aktsiaid. Kõik ostsid ja võtsid laenu – mõned hullud panid kodu tagatiseks. Kõik aktsiad sobisid, ka tõeline rämps, näiteks Tallinna Farmaatsiatehas.

Analüütikud (neid oli palju, aga kes neid enam mäletab) seletasid, et väike korrektsioon võib tulla, aga kaugemas perspektiivis kasvab turg kui pärm. Enamik ei investeerinud, sest selleks polnud raha, vaid spekuleerisid, et saada võid leiva peale. Tulemus: pikkadeks aastaks kadus enamikul igasugune isu aktsiatele isegi mõelda.

Praegu on kinnisvaraturul sama seis, mis 1997. aasta juulis-augustis aktsiaturul. Kõik ostavad, keegi ei müü. Omal raha pole, aga pank annab. Peamine tulu on vara väärtuse kasv, mitte positiivne rahavoog. (Kinnisvara saab raha teenima panna vaid seda välja üürides, poodi, restorani või hotelli pidades. Muid võimalusi väga pole.)

Samal põhjusel lõhkes 2000. aastal internetimull – firmade igapäevatööd finantseeriti mitte jooksvatest tuludest, vaid firmaväärtuse kasvust ja aktsiate müügist.

Selleks et elada, on aga vaja raha, mitte varasid. Eriti hull on siis, kui varad pole likviidsed. Kriisiolukorras pole nad seda kunagi. Kui aga kinnisvaraomanikul häda käes, ei saa ta korterist maha müüa näiteks ühte tuba, et laenu tasuda. Juhtub lihtne asi – müüd oma kinnisvara sundolukorras maha, aga pärast oled ikka veel pangale võlgu, võib-olla väga palju. Siis tuleb kodutute londonlaste eeskujul hakata tänaval magamiskotis ööbima.

Peaaegu kogu kasum, mis Eesti kinnisvaraturult välja võetud, on tulnud Soome-Rootsi pankadest. Jama tulebki sellepärast, et nad tahavad seda raha (vist üle 100 miljardi krooni) ka tagasi saada. Pole sugugi kindel, et me selle tagastamisega hakkama saame. Aga polegi tähtis – las, sindrinahad, võtavad kah laenukahjumeid sisse, mida nad kütavad siin turgu üles! Oma viga. Ühel hetkel me ju mõistsime, et aktsiatega meelt ei lahuta – ei söö, ei joo, ei reisi. Ühesõnaga: ei ela. Sama avastame varsti ka kinnisvara puhul. Kui rahaga tõesti muud targemat teha ei ole kui pappkarpe osta, siis olgu. Aga leivapätsi eest me 5000 krooni naljalt maksta ei viitsi, rääkigu Imre Kose mida tahes! On ju?