Jüngreid suudavad teha vaid näljased

Jeesus ei tulnud maa peale mitte selleks, et asuda juurdlema, miks ta siia tuli. Tal oli missioon, ta oli sellega kursis. Jeesus ei valinud seda endale ise – see oli talle Isa poolt antud. Tema tulekul oli selge mõte. Teda oodati – Messias tuleb ja teeb! Seda, mida ta tegema pidi. Ta tuli ja tegigi ära. Ning andis ka meile käsu, mida me tegema peame. Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumi 28. peatüki 19.–20. salmis on konkreetsed: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!»

Eesti juhid otsivad kordamööda Eestile mõtet. Reformierakonna juht Taavi Rõivas ütleb, et Eesti saagu uueks Põhjamaaks. IRLi juht Margus Tsahkna tahab, et eestlasi oleks maailmas vähemalt kaks miljonit. Kas Eesti juhid teavad, mida nad tegema peavad? Suurt kindlust selles ei ole. Parteijuhtide tähendamissõnad ei selgita, vaid hägustavad.

Hea juht on selline, kes väärib järgimist. Selliseid ei ole kunagi palju. Vahel on ainult üks. Jeesus väärib. See ei tähenda, et kõik tahtsid või suutsid Jee­sust tema elu ajal järgida. Peetrus jäi jänni. Kuid Jeesuse juhtimisel olid viljad – nüüdseks on kristlaste hulk maailmas üle miljardi. Järgijaid suudab leida vaid selline juht, kellel on visioon, kuhu ja miks me teel oleme.

Margus Tsahkna ütles õigesti: praegu ei puudu visioon mitte ainult Eestil, vaid kogu Euroopal. Kuni viimase sajandini lähtus see Jeesuse sõnade kohati isegi liiga innukast järgimisest (kui meenutada koloniaalajastut). Nüüd on meid vallanud ateistlik maailmavaade või täpsemalt öeldes jumalatu maailmavaate puudumine.

Euroopa ei tea, kas ta tahab koos olla – kas idaeurooplased on ikka Inglismaale oodatud või mitte. Euroopa ei tea, kas ta tahab Euroopasse pagulasi või mitte. Euroopa ei tea, kas ta tahab olla maailma tõmbekeskus või mitte.

Masse panevad liikuma üksnes suured ideed ning need protsessid võivad olla pöördumatud. Jeesuse sõnum oli nii võimas, et me mitte ainult ei ole sellest kuulnud, vaid ka valdav osa Euroopast elab tänapäevalgi tema mäejutluse vaimus. Miks? Sest see tundub meile õige. See on veenev. Innustav. Ehitav. Kuigi paljud ei tea, kes on nende ühiselu ideede ja visiooni esitaja ning autor.

Keegi ei saa endale ise midagi võtta, kui seda ei ole talle antud. Isegi visiooni mitte. Eesti riigiaparaadi piinlemine ideoloogiakriisis ei tulene mitte noorest east (enamik olulistest juhtidest on vanemad kui Jeesus surres), vaid madalast motivatsioonist (pingutamiseks).

Kui Jeesus oli kõrbes, oli tal võimalus nälja kustutamiseks teha kivist leiba. Aga ta ei teinud. Miks? Sest ta teadis, et sellisel juhul ei saa ta täita oma missiooni. Parimad töötajad on näljased. Need, kes tahavad teha. Parimad juhid on näljased, need, kes tahavad saavutada.

Eesti juhid ei ole piisavalt motiveeritud (loe: näljased), kui nad ei suuda jüngreid teha. Mitte ainult kodus, vaid ka laiemalt. Jeesus käskis jüngriks teha kõik rahvad, mitte ainult eestlased. Kui sa suudad oma visiooni edasi viia, saavutad palju.

Sa saad panna inimesed tegema seda, mida sina tahad, et nad teeksid. Sa saad panna inimesed mõtlema seda, mida sina tahad, et nad mõtleksid. Kuid selleks on vaja sõnumit, mis on rõõmusõnum. Sõnumit, millesse inimesed tahavad uskuda. Jeesus suutis. Meie juhid võiks temalt õppida.