Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi, "Miks sa midagi ei ütle?!"

147
21.08.07, SL Õhtuleht, Janek Mäggi, "Miks sa midagi ei ütle?!" Eesti presidendi taluprobleemi lahendus peab olema selline, mille peale rahvas vakatab.

Äriinimesi on kahte liiki. Ühed on kapitalistlikud «vereimejad», kes üritavad kullaks muuta kõik, mille külge nad oma näpu torkavad. Kui ettevõtmine mitmekordset kasumit ei too, vahetavad nad kohe ärivaldkonda. Teistele on äri elustiil, töökoht endale ja elatusallikas perele – olemise viis.

Enamik Euroopa 20 miljonist ettevõttest kuulub teise kategooriasse. Jalutad mööda Belgia väikelinna tänavat, ostad värske hommikuse saiakese ja mõtled – miks see vanapapi veel ligi 60selt viitsib mulle küpsetada saiu, mille lõhngi viib keele alla.


Müügu oma (esivanemate) pagaritöökoda maha, siis saab uhkeid töövabu päevi südamerahuga õhtusse veeretada ja elu naudelda! Ei, sest siis kaoks elu mõte.

Ilveste Ärma talu saaga meenutab mulle toda Belgia vanapapit, keda endine eurosaadik Toomas Hendrik Ilves oma kunagistel Brüsseli-nädalatel samuti kohata võis. Ainult et Ilvesest sai kogemata ja liiga vara Eesti Vabariigi president. Ja presidendil, isegi mitte tema noorel ja kräbedal naisel, ei sobi enam mulle neid lummavaid saiakesi küpsetada. Kuigi ta võib-olla viitsiks. Võib-olla isegi tahaks.

Kas Ilves oli tõesti puu otsas?

Vaatasin Google’i otsingumootori abiga, mida noored talupidajad Toomas Hendrik ja Evelin oma talust varem on rääkinud.

Esimene artikkel Google’is märksõna «Ärma talu» all on Maalehes 13. jaanuaris 2005. aastal ilmunud Heiki Raudla vaatluslugu, kus seisab: «Kui oled elanud New Yorgis, siis tead, kui oluline on rahu, siin on omaette maailm,» toob Toomas Ilves välja peamise põhjuse, miks ta oma perega Ärmal elab.

Ärist selles 2,5 aastat tagasi avaldatud loos suurt juttu pole, kuigi Ilves ütleb: «Ma näen hea meelega, et turistid siia tulevad!» Kõik pereliikmed räägivad pigem, kui tore on Ärmal olla-elada. Nüüd tunnistab Evelin Ilves, et president on kodutu!

Võib-olla oligi Ilveste suurim viga, et nad tahtsid näha Ärmas olemise viisi, kuid tajusid eurotoetustes bisnist. Belgia pagaritöökoja vanapapi erinevus Ilvestest on selles, et tal pole ühtegi võlga ning ebamugavalt siduvat kohustustest ja ta võib soovi korral oma poe uksed iga kell kas või igaveseks kinni panna.

Arutasin Ärma teemat hiljuti ühe poliitikuga, kes ütles, et tema ei saa aru, miks Ilvese kallal nii palju ilgutakse. «Kas sul oleks võtta tagataskust 3 miljonit krooni ja see ära maksta? Ilvesel ju pole!» märkis ta nõutult. «Iga pank maksaks Ilvese võla kas või ise ära, aga seda ei saa lubada.»

Isegi osa ajakirjanikke (see pole ju nende töö!) on asunud Ilveseid kaitsma. Samas ei kõla kuigi veenvalt argument, et taluperemees Ilves ei saanud oma presidendiks valimist ette näha. Kandideerima asumine (kohustust ju selleks ei olnud) tähendas võimalust tulla medalile, s.h. kuldsele. Ilves ei olnud ju puu otsas, kui ta presidendiks valiti. Või siiski oli?

Ise (s)eksib, aga teistel ei luba!

Praegusel meediakäral on kaks rasvast toitjat. Esiteks: presidendipaari poolt seni välja pakutud lahendused on olnud JOKKitamised, mida avalikkus vähemalt presidendilt, eriti (sotsiaaldemokraatliku) JOKK-allergiaga presidendilt, ei oota. Presidendilt oodatakse üliinimlikku ausust, eetilisust ja moraalust – jumalikkust.

Kui Bill Clinton rikkus abielu ja selle kohta veel ka valetas, oli ameeriklaste üldrahvalik meelepaha hingemattev. Võõraste naiste ja meestega ringiajamine, prassimine ja vassimine ei ole aga isegi kõige suurematele kriitikutele absoluutselt võõras. Võib-olla oli lärmi põhjuseks ka kadedus. Inimene on himur, vähemalt pärast Eedeni aeda.

Millegipärast peab president olema rahvast kohe palju suurem ja õilsam. Natukesest ei piisa. Ilma ühegi patuta ja plekita. See kehtib ka kuninglike võsude ja isegi nende peigmeeste ja pruutide kohta. Vallasemast Norra kroonprintsi abikaasa Mette-Marit sai kogeda vääritut põlgust ja alandust. Pigem asjatult kui asja eest. Kuid jumalad ei tohi eksida. Oma loogika selles on.

Eesti presidendi taluprobleemi lahendus peab olema selline, mille peale rahvas vakatab. On see alles aus mees! Kuigi Eesti riik võiks Ilvesele oma 90. sünnipäeva puhul hea töö eest määrata 3 miljonit krooni preemiat ja auvõla kustutada. Niikuinii saab Ärma talust kunagi riikliku tähtsusega muuseum.

Teine ja sugugi mitte vähem avalikku arvamust ärritav nüanss on vaikiv president. Ma soovitan presidendil koos abikaasa ja nõunikega vaadata (või uuesti vaadata) filmi «Kuninganna». Isegi Elizabeth II pidi avalikkuse survel ja Tony Blairi nõu(an)del, olgugi väga vastumeelselt, suu lahti tegema. Ja sellest lahtitegemisest oli talle endale ja kogu ühiskonnale päris palju kasu. Ebamugav pinge kadus sekunditega. Troon jäi püsima.

Siinkohal meenub Postimehes ilmunud Ingrid Rüütli kaheleheküljeline kirjatöö Kadriorgia kommentaariks. Siiras. Aus. Usaldusväärne. Toonase presidendiproua söakas käik on Eesti suhtekorralduse klassika. Kuigi ma ei usu, et see tuli kergelt. Aga kes ütles, et elu peab kerge olema?