Janek Mäggi: kuidas luua Eestisse 100 000 uut töökohta? Kas eestlased hakkavad taas Soome kolima? Koroona oli uue kriisi kõrval aevastus, ei enamat

Maasikakorjajatega sellel aastal probleeme ei tule, lüpsjate ja põllutöölistega ka mitte. Neid on juba rohkem kui vaja. Alalisest palgatõusust jääb mälestus, kõva tegija on see, kellel üldse tööd on. Totaalse hinnatõusu tingimustes peavad kõik, kes seni tassisid iga päev hunnikusse kümme kivi, tassima kakskümmend või tulevad need, kes tassivad kakskümmend viis. Sama palga eest.

Eelmise aasta neljandas kvartalis oli Eestis statistikaameti andmeil täitmata vähem töökohti (11 103) kui tänaseks on Eestisse saabunud põgenikke. Hetkel tuleb 2000 inimest päevas ning prognoosid ulatuvad 100 000 inimeseni – Tartu linna jagu inimesi, kes vajavad leiba, kodu, tööd, haridust. Kas Eesti suudab seda täna pakkuda? Avalike andmete kohaselt kindlasti mitte.

Samal ajal on aastate jooksul umbes samapalju Eesti inimesi põgenenud Soome. Nad ei plaani tagasi tulla ning nende lastest on saanud soomlased. Paljudel on taskus Soome pass. Ukrainlased täidavad nende koha ühiskonnas.

Paraku põgenesid inimesed Soome just tööpuuduse või näruse palga pärast ning täna meil neile vabu töökohti pakkuda ei ole – neil polegi kuhugi tagasi tulla – ning majanduskriis hakkab Venemaalt nakkushaigusena levima ka Eestisse ja teistesse lähiriikidesse. Töökohti jääb järjest vähemaks, mitte ei tule juurde.

Tööandjate unistus täitus iseenesest

Täituvate hotellide ja majutusvõimaluste kahanemise kõrval hakkab Eestit kummitama terav tööpuudus. Millega need koduta, tööta ja kodumaata jäänud inimesed tegelema hakkavad? Rahata neid jätta ei saa.

On kaks võimalust: anda tööd või maksata piisavalt toetusi. Muud lahendused oleks sotsiaalne katastroof. Alustada tuleb toetustega, kuid see ei ole jätkusuutlik. Töövõimelised inimesed ei tahagi niisama kodus istuda, nad tahavad midagi teha – tööd. Selleks tuleb neile anda võimalus.

Tööandjate ammune unistus, soodsam tööjõud, saab mõneks ajaks täidetud, kuid paneb kohalikud inimesed tugeva palgasurve alla: niigi on ajad pööraselt ärevad ja rasked, iga galopeerivalt väärtust kaotava euro teenimiseks tuleb topelt vaeva näha – kui keegi on eestimaalastega võrreldes nõus soodsamalt töötama, tuleb tööd pakkuda just talle.

Selleks, et kõik põgenikud tööd saaksid, peaks halvemal juhul veel ca 100 000 eestimaalast oma kodumaa tolmu jalgelt pühkima ja Soome kolima. Kuid oluliselt muutunud julgeolekuolukorras peaksime hoopiski Soomest koju kutsuma need võitlusvõimelised kodanikud, kes suudaksid vajadusel Eesti eest seista. Põgenikud Eestit kaitsma ei tõtta, neil pole selleks õigust ega kohustust, eriti kui enamik neist on naised, lapsed või pensionärid. Täna ei tohiks me kedagi naljalt välismaale elama nügida, kuid kriis annab selleks olulist tõukejõudu.

Hävis kõik, mille eest enne kriisi võideldi

Tarneahelad on löögi all, paljud mittesoovitavatest riikidest saabuvad kaubad on müügilt läinud või minemas. Kaupade kõrval on palju firmasid, kelle toodete osad komponendid toodetakse Venemaal või Valgevenes või toodeti Ukrainas. Esimesest kahest ei tohi või ei ole soovitatav midagi tarnida, Ukrainas on tootmised seiskunud ning nad ei ole võimelised midagi tarnima.

Heaoluühiskonna elustiil sai 24. veebruaril sellise tabamuse, et alles jäid vaid rusud. Koroona lõppes päevapealt. Rohepöörde peavalu läks üle minutitega. Kivisüsi ja põlevkivi said taas kullakalliks. Rahust võivad vaid unistada ka need riigid, kes otseselt sõjas ei ole. Majandussõja purustused on alles ees.

Vaieldamatult tuleb Eestil olla avatud ja aidata inimesi, kes on süüta kannatanud, kelle lähedased on hukkunud. Kuid väljakutse, mis on juba meie ees, on senisest kriisidest kordades suurem. Siin ei ole ühegi Exceli tabeliga enam mitte midagi teha.

Suur osa põgenikest tahaks esimesel võimalusel kodumaale naasta, kuid sõja lõppemisega see võimalus veel ei taastu. Hävinud kodude kõrval on hävinud infrastruktuur, teed, koolid, kauplused, tehased, büroohooned. Hävinud on ettevõttete ja riigiasutuste personali vaheline igapäevane töökorraldus ja inimsuhted, mille taastamiseks ei kulu mitte kuid, vaid aastaid. Kahju, mis sõjaga on sündinud, on mõnel juhul korvamatu – inimeste isiklikud asjad, fotod, mälestusesemed, koduhõng. Seda kodu ja kodumaad, mis oli enne 24. veebruari, ei ole enam alles.

Seepärast peame leppima, et suur osa põgenikest jäävad Eestisse pikaks ajaks. See nõuab erakordset haldussuutlikkust, töökohtade loomist, tasakaalupunkti otsimist sõjapõgenike ja kohalike elanike vahel. Rahvuste vaheliste pingete haldamist, hoolimist igast inimesest, kes Eestis elab – olgu kodanikuna, mittekodanikuna või põgenikuna. Koroona oli uue kriisi kõrval aevastus, ei enamat.