Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Kui muud ei aita, siis külakorda!"

460
13.07.10, DELFI, Janek Mäggi: "Kui muud ei aita, siis külakorda!" Ühiskond saab tegeleda nendega, kellel on endal motivatsioon tööd leida ning kellel on töö tegemiseks eeldusi. Ühest küljest on tore mõelda, et kõik inimesed saavad endaga ise hakkama. Paraku ei saa. Igas töökollektiivis on inimesi, kes pigem segavad teiste töötegemist kui loovad väärtust.

Kui meil on töö, siis me ei ole rahul – palk on väike, töö raske, ülemus rumal. Kui meil ei ole tööd, on asi hoopis hull – kõik on halvasti.
Mida ühiskond saaks teha, et inimestel oleks piisavalt tööd?
Aus vastus on, et saab teha palju, aga kõigile ei jagu tööd niikuinii – ega peagi, see on paratamatus lihtsalt. Laias laastus jaguneb ühiskond kaheks: inimesed, kes peaksid/võiksid tööd teha ja inimesed, kes ei pea/saa tööd teha. Viimases grupis on lapsed, vanurid jt, kellelt ühiskond veel oma panust ei oota või enam ei oota.
Töövõimeliste puhul on samuti grupp, kes ei suuda tööd teha või ei ole sellest karvavõrdki huvitatud. Ma ei tahaks neid nimetada ühiskonna heidikuteks, sest ka minu lähedaste hulgas on inimesi, kellel ei ole tööd, kuid kes seda ka ei otsi/leia. Nende elu on läinud nii, et nad on kas perekonna või ühiskonna ülalpeetavad.
Ühiskond saab tegeleda nendega, kellel on endal motivatsioon tööd leida ning kellel on töö tegemiseks eeldusi. Ühest küljest on tore mõelda, et kõik inimesed saavad endaga ise hakkama. Paraku ei saa. Igas töökollektiivis on inimesi, kes pigem segavad teiste töötegemist kui loovad väärtust.
Esimene lahendus tööpuuduse leevendamisel on solidaarne hoolekanne nende eest, kes veedavad aega oma elupäevade lõpuni. Kõlab küll imelikult, aga me peame ülal pidama ka neid, kes joovad ära kaks pudelit viina päevas – nii 40 aasta järjest – on pärast seda veel täiesti “kained” ning käivad vallamajas nõutamas, et miks nende eest piisavalt ei hoolitseta. Näide on elust, minu enda elust.
Teine lahendus on uute töökohtade loomine – mis ongi töökohad selleks, et inimestel oleks midagi teha. (Hea, kui tegevus end isemajandab.) Inimesed käivad tööl küll peamiselt raha pärast, kuid ka sellepärast, et veeta aega, tunda end kasulikuna, areneda, lahutada meelt. Väärtus, mida töökohad loovad, ei pruugi olla konkreetne tulem tööandjale, see võib olla tulem inimesele, mis ei väljendu (ainult) rahas, vaid nt heas tujus. Üks tuttav pensionär käib tööl selleks, et inimestega suhelda. Et igav ei oleks.
Kolmas, kõige normaalsem, kuid keerulisem lahendus panna inimesi tööle, on luua töökohti, mis toodavad kasumit. Kui kolme aasta jooksul (2005-2008) voolas Eesti majandusse umbes 90 miljardit krooni eraisikute seni tagastamata laenuraha, sündis selle turult kokkukogumiseks uusi ettevõtteid nagu seeni pärast vihma. Nüüd oleme ühiskonnana Rootsi ja Soome pankadele silmini võlgu ning uut kasumigeneraatorit ei paisata.
Siiski – ärimees on nupukas mees. Eesti äri läheb vaikselt jälle käima, käibed kasvavad ja meeleolu on teotahteline. Enamik ettevõtjaid unistavad uutest töökohadest – mis aitaksid areneda ja kasumit teenida. Kuid äri toimib justkui iseenesest ja niikuinii – seda protsessi saab riik ja ühiskond vaid mõõdukalt segada, kuid mitte täielikult pärssida. Ka paljude Viru ärikate hinges elas ettevõtja. (Kahjuks elab osade ettevõtjate hinges ka Viru ärikas.)
Töökohtadega on nii, et need tekivad ja kaovad – ühiskond saab ja peab protsessi suunama niipalju, kui see võimalik/vajalik on – et kellelgi liiga valus ei oleks. Valu on mitut liiki. Üks valu on see, mida inimene ise endale põhjustab. Lõikab näiteks näppu. Teine valu on see, mida põhjustab keskkond. Sõjaaeg näiteks. Praegu on töö mõttes sõjaaeg. Kui nõudlust ei ole, pole võimalik inimestele ka midagi pakkuda. Töökohad toovad ainult kulu, mitte tulu.
Tööpuudusega tegelemisel tuleb arvestada, et on lühiajalised ja pikaajalised probleemid. Praegu on teravik suunatud lühiajaliste probleemide lahendamisele. Appi, inimene ei jõua oma laenu tagasi maksta – vabastame ta laenust! Ta on pool aastat töötu – maksame palka edasi! Jne. See on ka oluline hoolimine, kuid need on inimesed, kes rabelevad reeglina välja – nagu ettevõtjadki (olgu nii sügavas hädas kui tahes). Iseloom on selline.
Pikemajalised probleemid on taolised, kus inimesed võiksid ju tööd teha, aga nad ei taha või nende teeneid nt isikuomaduste tõttu ei vajata. Siin on ühiskonnal sageli odavam neile eluga hakkama saamiseks mõõdukalt raha maksta, kui neile töökoht luua, millest nad ei hooli või mis neile ei sobi. Samas ei maksa naeruvääristada ka neid töökohti, mis tunduvad majandusliku efekti tõttu mõttetud – kui nad lahendavad sotsiaalset probleemi, on neil sügav mõte sees.
Igal juhul on nii, et rikkamad, edukamad, targemad ja tublimad inimesed peavad ülal vaesemaid, saamatumaid, rumalamaid ja laisemaid – isegi kui see meile nii ei näi. Ja see ei olegi probleem. Vanasti pidi iga vald oma sandid toitma (kes käisid nädala kaupa perest perre külakorda) – miks siis nüüd teisti peaks olema?!