Vaeseid võõramaalasi ei oodata tegelikult kuskil

Rahvusvahelist skandaali on lihtsam põhjustada kui siseriiklikku. Vihja, et Poola torumees ja Rumeenia kodutu ei ole sinu isamaal oodatud – ning kogu rahvus­vaheline üldsus hakkab arutama, kas sa oled ­pigem rassist või ksenofoob.

Briti peaminister David Cameron ütles välja selle, mida kõik niikuinii mõtlevad: võõramaalased, eriti vaesemad ja väetimad, ei ole kuskil ­oodatud, ka mitte Eestis. Venelaste sõimamine tibladeks ei ole enam nii moes kui 30 aastat tagasi, kuid me armastame siin elavaid ja eriti veel siia tulevaid venelasi ning isegi soomlasi vähe. Eesti valitsus ei andnud hiljuti kodakondsust sportlasele, keda olümpiakomitee tahtis saata Šotsi Eestit esindama. Armastust see ei väljenda.

Samas kujutame ette, et meid tuleb igal pool avasüli vastu võtta, maksta meile muljetavaldavat palka (mis asukohariigi kohaliku ostujõu koefitsiendiga läbi jagades on siiski pigem väiksem kui sealsetel kohalikel) ning upitada olulistele ameti­kohtadele. Reaalsus on midagi muud. Soomes töötab 16 400 eestlast, kellest üle poole ehk 8400 ei ole mitte arstid ja ehitajad, nagu meile meeldib uskuda, vaid koristajad.

Esimese põlve sisserändaja saatus on orjatöö. Selline, mida kohalikud teha ei taha. Töö­andjad on muutunud paarisaja aastaga tsiviliseeritumaks, kuid kui irooniliselt öelda, siis mitte ainult poolakad ei ole neegrid Inglimaal, vaid ka eestlased on neegrid Soomes: palk, mida makstakse, ei ole oluliselt suurem, kui orjapidajad oma parematele ja tööjõulisematele neegerorjadele maksid – nad said süüa ja ulualuse. Koristajapalgaga ei saa mõlemat endale hästi lubada ei Eestis ega Soomes.

Inglased ütlevad, et frakki õpib kandma kolmas põlvkond. Cameronil ei ole lihtsalt nii pikka elu, et ta viitsiks ära oodata nende põlvkondade kättejõudmise, kes enam emakeelt ei valda ning on täielikult lõimunud Inglise ühiskonda. ­Impeeriumirahvas teab, et see on võimalik. Kuid see võtab liiga kaua aega.

Üks osa ühiskonnast ei lõimu siiski kunagi ega hakka ka kunagi tööle. Riiklikust soosingust ja sunnist on vähe abi, kui sisemine motivatsioon puudub. Euroopa sotsiaalsüsteem pärsib inimeste endaga hakkamasaamist totaalselt – 7% maailma elanikkonnast peab ülal ja tarbib ära 50% kogu maailma sotsiaalsüsteemist. Inglise ühiskond saab aru: miski on sellel pildil valesti! ­Cameron väljendab oma rahva seisukohta. Ta on poliitik. Tal on vaja hääli. Ta peab tegema, mida rahvas soovib ja nõuab.

Eestlased on oma kodumaalt parematele jahimaadele läinud nii tsaari- kui ka nõukogude ajal. Venemaale mindi sõjaväelaseks (millest nii Johan Laidoneri kui ka Ants Laaneotsa näol on Eestile kasu olnud) kui ka Moskvasse või Peterburi kultuuri ja teadust tegema. Välismaale tõmbab raha kõrval ka anne. Neeme Järvi ja Annely Peebo Eestis ei ela. Me ei suuda kõigile pakkuda võimalusi, mis vastavad nende võimetele. Kuid üksikud ­Eesti tähed moodustavad kirka erandi.

Kellel on kuus varvast? Kui vanasti Eesti valla­vaesed külakorda käisid, ei tahetud neid ühte peresse liiga kauaks võtta. Nad muutusid kurnavaks nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Nagu toona pidi iga vald toitma oma sandid, peab kaasajal iga riik toitma oma “sandid”. Kui vend või õde hakkama ei saa, aitab perekond välja. Võhivõõrastele halastatakse harva. Omalgi vähe. Paraku on perekonnad ja nende võimed erinevad: inglise sandikopikad on meie jaoks juba raha.

Inimesed lähevad niikuinii sinna, kus neil on parem. Nii oli see 200, 100, 70 ja 40 aastat tagasi. Riigikorral ja väljarändel on seos, kuid mitte absoluutne. Sisserände puhul on nagu uue töötajaga ettevõttes või mis tahes sotsiaalses grupis: vanad olijad tahavad sageli kohe koha kätte näidata. Kõiges on alati süüdi uus poiss. Kuni tuleb uus “uus poiss”.

Mis valikud Euroopal on? Iga riik peabki oma sandid ise ära toitma ja katma. Tööle (ja elama) võetakse ikka neid, keda tööandja (või väljarände sihtriik) tahab. Loomulikult on igal inimesel õigus öelda, millest unistab, kuid ta ei saa nõuda kelleltki midagi, mida teine ei soovi pakkuda. Sellepärast ongi eraaedadel tara ümber – et keegi võõraid õunu juhuslikult kaasa ei haaraks.

Riigid ei ole omavahel mitte vennad, vaid ­veriselt konkureerivad firmad, kus on halastust ja haletsust vähe. Eesti, Läti ja Leedu pole kunagi midagi suurt koos teinud ega vist hakkagi tegema. Kellel on kuus varvast? Sõltub, kummalt poolt piiri vaadata.