Janek Mäggi: paremat pole

Putini sõimamine on osale Eesti ja Lääne poliitikutele nagu iseenesest mõistetav igahommikune räuskamine, nagu hammaste mittepesemisel suhu koonduva ebameeldiva sülje heitmine – mitte solgipange, vaid avaliku ruumi.

Hea välise vormi tõttu justkui ootamatult 60ne aastaseks saanud Venemaa president Vladimir Putin on terava mõistuse, vankumatu enesekindluse ning raudse tahtega liider, kes teab oma rahva rolli nii maailma majanduses kui poliitikas ning mängib talle usaldatud peaosa hiilgava täpsuse ja andega.

Putini sõimamine on osale Eesti ja Lääne poliitikutele nagu iseenesest mõistetav igahommikune räuskamine, nagu hammaste mittepesemisel suhu koonduva ebameeldiva sülje heitmine – mitte solgipange, vaid avaliku ruumi. Kuid kas mees, kelle juhtimisel on Venemaa muutunud vaatamata oma olemuslikule vastuolulisusele küpseks suurriigiks, kes sarnaselt USAle või Hiinale kaitseb innukalt oma huve ja suunab maailma sotsiaalset arengut, on ikka selline koll, nagu temast püütakse maalida? Vaevalt.

Kindlasti ei ole äsjane sünnipäevalaps siidkinnastes õrnmees (loe: d¾entelmen), kes aias jalutades jätab tallamata viimse kui rohulible, rääkimata vales kohas kasvama hakanud lilledest. Kuid oma liidrit “väärib” rahvas alati – täpsemalt öeldes pääseb võimule reeglina enamusele vastuvõetavaim kandidaat. Võiduks on vaja veidi enama kui poolte valijate toetus – ülejäänud tihti vihkavad sind.

Vastaseid hävitavad ka kõige õilsamad poliitikud, sh Eesti omad. Kes ikka “meie parteisse” ei kuulu, peab lahkuma. Sageli on see ka õige – inimestega, kes töötavad vastu, ei ole võimalik ühte vankrit vedada. Lääne ühiskond ei ole nii robustne kui Venemaa oma, kuid ei saa öelda, et see on meid aidanud. USA asus surmanuhtluse kaotamise pioneerina teele juba 19. sajandi keskpaigas, kuid oli 43 hukatuga möödunud aastal hukkamiste arvult maailmas 5ndal kohal. Suuri rahvahulki ainult päid silitades ei juhi. Putini “karm käsi” on tavapärane suurriiklik juhtumis- ja olemisstiil, mis hoiab impeeriumi koos. Pidev võimuvõitlus selle ümber, kellel on õigus Moskvas tuumanuppu vajutada, oleks kindlasti hullem. 1991. Aasta augustiputš tõi meile vabaduse, kuid oleks võinud tuua ka hävingu. Mihhal Gorbatšov oli NSV Liidu (loe: emakese Venemaa) juhtimiseks pehmekene. Seepärast tal ka Venemaa presidendiks saada ei õnnestunud.

Vladimir Putin “erutub” tõesti vahel ja ütleb järsult, mis Eestis alati tormi põhjustab: kuidas ta julgeb, kes ta selline on?! Esmalt on see aga kõrge eneseväärikuse ja -hinnanguga suurliidri loomulik reaktsioon, kui üks ennasttäis hiireke võõra kaitsekilbi ees ja lootuses ülbitseb. Teisalt ei ole viimased 12 aastat kuidagi näidanud, et Putin oleks teinud midagi, mis oleks vastuolus Venemaa huvidega. Ta on selgelt oma riigi arengust huvitatud ja tahab, et Venemaa õitseb, enda õitsemist unustamata. Venemaa peab olema parim nii Eurovisiooni kui Olümpiamängude korraldajana. Alati võitma! See, et Eesti ja Venemaa huvid alati kokku ei lange, on paratamatu. Kuid seepärast ei ole veel Putin vale mees omal kohal.

Putini ajastul on sarnased ebameeldivaid asju juhtunud nagu iga teise riigijuhi ajal – kui vaadata kontekstis riiki, rahvast ja olusid. Eestis ja Läänes kiputakse jätma muljet, et ühest mehest või naisest sõltub kogu riigi käekäik, nagu hetkel USA presidendivalimiste puhul. Paraku ta vaid esindab väga suurt hulka inimesi, kes on võimul. Ja neid peab olema rohkem, kui neid, kes ei ole. Ning need, kes ei ole võimul, ei ole alati (kuigi võivad olla) paremad, kui need kes on.

Nagu Araabia kevad on näidanud, saab igast kevadest kunagi sügis ja võib saada ka talv. Jäine, isegi soojades maades. Putinist Venemaa jaoks praegu paremat valikut ei ole. Palju õnne, Vladimir!