Janek Mäggi: miks olla eestlane?

25aastaselt, 1999. aastal esimest korda tööasjus Londonis käies selgus, et sealses ühiskonnas läbi löömiseks olin täpselt 25 aastat hiljaks jäänud.

Kaasaegses maailmas on väikerahva esindaja olla pigem raske. Keel on esmane takistus, mis seab võimalustele piirid.

Hiljutine rahvaloendus näitas, et meid on järjest vähem ja vähem. Ning me oleme üha vanemad ja vanemad.

Keskmine eestlane on 40,5aastane. Seda ei ole palju vähem, kui maailma kõrgeima keskmise vanusega rahvaks tõusnud sakslaste 44,9 ning teiseks kukkunud jaapanlaste 44,8 aastat. (Kõik 2011. aasta andmed.) Maailma kõigi inimeste keskmine vanus on seejuures 28,4 aastat (2009).

Kõrge keskmine vanus näitab peamiselt seda, kui palju või vähe sünnib lapsi. Väljasuremisoht tabab ka suurrahvaid.

Väärtuslikum kui raha

Kuigi maad meil on (rohkem kui hollandlastel), ei taha me sel maal siiski ülemäära püsida. Noortes on kirge maailma avastada, küll kooli-, küll seljakotiga.

Lähvad – ja jäävadki teele. Pere loovad piiri taga. Just naised. Lapsed räägivad eesti keelt – kuid pigem natuke. Mõni tuleb tagasi ka – kui saab lapsed kaasa võtta. Kõik ei saa.

Vaatasin esmaspäeva õhtul Briti kuninganna Elizabeth II troonile asumise teemantjuubeli kontserti – võib-olla on tõesti lihtsam elada Inglismaal ja kasvatada oma lapsed brittideks – meil lihtsalt ei ole kedagi, kellega kogu rahvas tahaks tassikest teed juua, kui laenata mõtet prints Charlesi kõnest. Brittidel aga on.

Kõik head raamatud oleks siis emakeeles olemas ning võib-olla õnnestuks ka täiesti tasuta (loosiga saadud piletiga) kuulata ühel õhtul nii Cliff Richardit, Paul McCartneyt kui ka Elton Johni – täies elusuuruses.

Mõni mõte siiski on, miks olla eestlane. Siin elada. Olla. Ja siia jäädagi. Kuni muld on kerge.

Esmalt muidugi juured. Isa ja ema, õed ja vennad, sõbrad ja sugulased on väärtus, mida võõral maal osta ei saa.

Telefon, Skype, Facebook ja MSN ei asenda kallistust ega ühist õhtusööki. Isa Soomes või isa Siberis – see vahe on, et korra-paar kuus käib ta ikka kodus ka.

Me arutame liiga palju selle üle, kui palju meil raha on, ja liiga vähe selle üle, mis meil on olemas, ilma et peaksime seda ostma.

Raha on vähem väärtuslik kui suhted ja tunne, et sa oled olemas ja lähedased on sinu jaoks lähedal. Ning kui kõik need asjad, mis meil on, rahasse arvutada ja võrrelda nende asjadega, mida meil ei ole, siis oleme ikka väga rikkad. Ausalt.

Teiseks – kõige rohkem on võimalik (iseenda jaoks) saavutada maal, kus sa oled sündinud, kasvanud ja elanud. Elus loeb iga minut, iga sekund. Kultuurikümbluseks kulub kogu elu, et seda kultuuri mõista, tajuda, tunnetada ja huvi korral ka luua.

25aastaselt, 1999. aastal esimest korda tööasjus Londonis käies selgus, et sealses ühiskonnas läbi löömiseks olin täpselt 25aastat hiljaks jäänud.

Sellise nalja viskas õhku ligi 500 töötajaga suhtekorraldusfirma juhtivtöötaja, kui küsisin, kui paljud nende töötajatest on sisserändajad. Ta selgitas, et 99% inglasi ei oska nii palju inglise keelt, et nende firmas töötada.

Sama paradoks kehtib muidugi ka Eestis.

Kolmandaks on Eestis väga odav elada – peab suhteliselt vähe tööd tegema selleks, et nautida sarnast elukvaliteeti kui maailma kõrgeima elukvaliteediga riikides. Nii uskumatu kui see ka ei ole.

Maailma kõige ülehinnatuma rahaga Norraga võrreldes on Eesti hinnad ca neli korda odavamad. Jah. Ma ei räägi piimast, mis võib meil isegi kallim olla, kuna meil ei ole analoogseid põllumajandustoetusi.

Kuid kui analüüsida meie, eestlaste, kulustruktuuri, siis on see kindlasti nii. Sest üle 70% majandusest (ja enamiku inimeste kulutustest) moodustavad teenused.

Juuksuriteenuse hinnavahe Norraga on rohkem kui neli korda, pesumaja, lasteaia, üüri jne hinnavahe on samuti üüratu. Euro Eestis on maailmas alahinnatuselt (ostujõud Eestis on suurem kui tema vahetusväärtus) kolmas raha. Dollari suhtes 51%. Hongkongi dollar ja Ukraina grivna on ees – 52%. Madalad palgad ja odavad hinnad annavad sarnase tulemuse kui kõrgemad palgad ja kõrgemad hinnad.

Oma palganumbrit kirudes tuleb “kiruda” ka odavaid hindu. Kui hinnad tõusevad, tõusevad ka palgad.

Neljandaks, meil on 1521 saart. Üle 1400 järve. 3794 kilomeetrit rannajoont. Palju loodust ja aastaaegu, mida Euroopas ei ole.

Meil on ka sageli Euroopa pikim jäätee – mandri ja Hiiumaa vahel.

Tegime koos Elo Selirannaga eelmisel aastal dokumentaal­filmi “Viimsi saared”, mida ETV märtsis ka näitas. Ei ole teist Keri, Naissaart või Pranglit. Kodune, sõbralik, armas. Igal aastal paar uut küla, saart, sood või raba avastades, eri aastaaegadel, võib eestlane olla päris uhke tunne. Kõik see on meie oma.

Olla laste pärast

Viiendaks, mis on kõige tähtsam: ma tahan, et mu lapsed kasvaksid eestlaseks. Kõik, kellel on lähisugulasi, kes ema- või isakeelt ei räägi ja ema ja/või isa kodumaal ei ela, teavad, et nad jäävad kaugeks.

Raske ja kurb on olla inglase või soomlase vanaema või vanaisa, kelle lapselaps ei mõista midagi, mis sa talle räägid.

Venelaste vanaisaks ja vanaemaks olemise kogemus on meil olemas. Nüüd on venelastel aga vanaemaks ja -isaks eestlased.

Brittide juurde tagasi tulles – veidi imelik ju on, kui keegi ütleb Briti monarhile ja riigipeale avalikult mommy (emme), kuid teisest küljest on just monarhia see, mis pereväärtusi kõige enam ühiskonnas esile tõstab.

Teeb seda sünnist surmani.