Janek Mäggi: "Varsti hakkab majanduses kõik otsast peale!"

Kõrgel Toompeal on maailma kõige nutikamad inimesed, kes Eesti rahvast õnnesärki topivad. Nemad teavad, kuidas asjad käivad.

Eestis on tsensuur. Osal teemadel ei tohi teatud ajal (veel parem üldse mitte) rääkida – muidu tembeldatakse kohe rahvavaenlaseks. Kõige ilmekam näide oli Juhan Kivirähki sõnavõtt pärast pronksiööd, kus ta mõõdukalt arvustas riiklikku doktriini". Kas Kivirähkil oli õigus oma peaga mõelda ja seda välja öelda? Mitme poliitiku arvates mitte. Kuid sageli tasub teistmoodi mõtet analüüsida, selles võib olla tera.
Teine selline püha ja puutumatu asi on läbi Eesti taasiseseisvusloo olnud riigi majandus- ja rahanduspoliitika, kus kogu tarkus on alati koondunud Toompeale. Kuidagi on juhtunud nii, et ükskõik, milline valitsus meil parasjagu on ja kes seda juhib, on ikkagi seal kõrgel üleval need maailma kõige nutikamad inimesed, kes Eesti rahvast õnnesärki topivad. Nad teavad, kuidas asjad käivad. Ja kuhu lähevad.

Paraku kubisevad Eesti majanduspoliitika käibetõed agadest, mis päeva lõpuks muutuvadki nende tõe kõige olulisemateks osadeks. Tasakaalus eelarvest on räägitud kui Pytagorase teoreemist, kus kaatetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga. Kahjuks on tasakaalus eelarvest abi vaid lühiajalistelt – siis, kui majandus kasvab. Pikaajaliselt on asi keerukam – või vastupidi, palju lihtsam!

Sellist tasakaalu me ei tahtnud

Kui perekond teenib näiteks haltuurade, aktsiate või kinnisvaraga palgale aastaid olulise lisa ning tarbib selle kõik samal ajal ära, on tema iga kuu kulud-tulud tasakaalus. Kuid siis, kui lisaotsad lõpevad, aktsiatest ja kinnisvarast enam midagi ei teeni, haigutab perekonna eelarves suur auk. Kuna harjumuspärane tarbimistase on tänu varasematele lisatuludele palju kõrgem, on tulude-kulude tasakaalu ajamine isegi korraliku kokkuhoiu korral väga raske. Täpselt nagu Eesti riigis.

Tegelikult tuleb heal ajal kulusid kokku hoida ning eelarve peaks tänu kuludest suurematele tuludele kogu aeg tasakaalust väljas olema. Ning raskel ajal tuleb rohkem kulutada, kuna siis on kulutamine palju odavam ja efektiivsem, mis tagabki stabiilse ja jätkusuutliku arengu.

Enamik eestlasi elabki praegu üsna rahulikult. Maailmas valitsev börsipaanika läheb Eestis korda väga vähestele inimestele. Ja neid, kes New Yorgi või Londoni börsil raha on kaotanud, see ülemäära ei morjendagi.

Kas sul on 100 miljonit või 50 miljonit – ega seal suurt vahet pole –, elustiili sellepärast keegi muutma ei pea. 10 ja 5 miljoni puhul on lugu sama. Ja need, kel nii palju raha on, oskavad riskidega üsna hästi arvestada – muidu poleks nad ju nii rikkaks saanud.

Teeks parem tööd!

Eestit mõjutab finantskriis eelkõige seeläbi, et ta võib kaasa tuua meieni ulatuva majanduskriisi. Ettevõtete tellimused vähenevad, nad on sunnitud ellujäämiseks inimesi koondama, tööpuudus kasvab.

Liiga põhjalikuks muretsemiseks aga põhjust pole. Üsna varsti (olgu aasta või kolme pärast – aga varsti on see ikka) algab uus laenuralli ja majandus saab tublisid rahasüste nagu väsinud nägu Botoxit. Mis ma nüüd ütlesin? Pangad tahavad ju ka elada.

Kui hirm üle läheb, algab jälle ahnuse aeg. Kui pangad laenu välja ei anna, siis nad ei teeni ka midagi. Iga päev makstakse suures koguses laene tagasi ning kontol seisev raha toodab miinust. Kui laenukraanid lahti lähevad, saavad riigijuhid jälle öelda, kui hästi nad on Eesti majanduslangusest välja juhtinud.

Riigil on majandusarengus siiski vaid stabiliseeriv roll. Majanduskasvu toob kaasa inimeste tubli töö ja laenuraha. Kui need, kellel on ideid, saavad raha, ja need, kellel on raha, saavad selle pealt teenida, läheb masinavärk jälle täie rauaga käima.

Praegu on majanduses väga põnev aeg. Ettevõttejuhid on taasavastamas, kui tore on jälle tööd teha. Üks tippjuht kurtis hiljuti, et näe, naise õhutusel peab minema kaheks nädalaks Mehhikosse puhkama, kuigi tegelikult tahaks tööd teha.

Inimesed saavad ka aru, et palga juurde küsimiseks pole praegu kõige mugavam aeg. Siiski on väga tõenäoline, et edukates ettevõtetes tõusevad palgad, küll veidi rahulikumas tempos, edasi. Kui tuleb rohkem tööd teha, peab moraal ja motivatsioon kõrge olema. Targad firmajuhid vaevalt erilisi koondamisi ette võtavad. Sest kui nad heal ajal olid kokkuhoidlikud, saavad nad nüüd veidi rohkem kulutada, et organisatsioon püsiks ja oleks uueks kasvuks valmis.

Kes tipu ajal üle jõu kasvab, peab languse ajal lammutama. Nii ei ole võimalik uuest kasvust, mis niikuinii tuleb, kasu lõigata. See on nagu perekonna ja riigiga – kes konjunktuuri järgi käitub, jääb heal juhul ellu. Kes südamehääle ja talupojamõistuse järgi käitub, saab õnnelikuks.