Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Pole tööga rahul? Mine sinna, kus on parem!

591
18.10.11, Delfi, Janek Mäggi: Pole tööga rahul? Mine sinna, kus on parem! Kas ametiühingutest saab olla abi konkreetselt minu palga ja töötingimuste parandamiseks? Kas 20%line palgatõus teeks mind oluliselt õnnelikumaks?

Eestlased ei usu, et keegi peale meie endi võiks meie eest seista. Ametiühingute liikmete arv on paarikümne aastaga vähenenud üle 20 korra. Peamine põhjus ei ole ametiühingute nõrkus, vaid inimeste suurem vabadus enda huvide eest seista — valida tööd ja töökohti, asutada oma ettevõte, minna välismaale tööle.

Kui midagi ei meeldi, saab alati minema jalutada. Seda vabadust ei ole inimkond saanud nautida kuigi kaua. Parematel aegadel on sage töökohtade vahetamine ka Eestis olnud üsna levinud tava. Mujal võib olla parem. Ja nendel, kes on rahulolematud, ongi parem. Kes rahulolematud ei ole, on motiveeritud ja õnnelikud. Nemad ei lähe kuhugi. Ei protesti ega käratse.

Suur osa elanikkonnast ei ole siiski kuigi ettevõtlikud. Töötavad 20ndates eluaastatest alates kuni pensionini välja jaekaupluse kassapidaja, õpetaja, politseiniku, arsti, näitleja, meremehe, kunstniku või autojuhina.

Tööl pole häda midagi, enamikel ongi võimetekohane töö — hakkama saab, kuid hulluks rabama (ja arenema) ei pea. Või töö väga meeldib, on innustav ja äge, ainult palk on nigel — nagu õpetajatel ja näitlejatel. Kuid mida saaksid Harri Taliga ja ametiühingud teha, et palk ei tunduks paljudel ametiühingu liikmetel nii naeruväärselt väike?

Ühest küljest on ajalooliste ametiühingute aeg tõesti läbi. Järjest vähemaks jääb ameteid, mille tegijatele saab nõuda standardset palgatõusu ning see tundub põhjendatud. Teisest küljest seisavad ametiühingud vale asja eest: palka saab nõuda, kuid mitte sooja hingeõhu, vaid väärtuse loomise eest.

Eriti äriettevõtete puhul on asi lihtne — kui tootlus on madal, on madal ka palk. Kreeklased ei saa oliivide kasvatamise eest rohkem palka nõuda kui sakslased Mercedeste tootmise eest. Lisandväärtuse vahe on mäekõrgune — oliive suudavad kasvatada paljud, Mercedeseid toota peale sakslaste mitte keegi.

Kreenholmiga sarnased ettevõtted ei lähe pankrotti mitte seepärast, et omanikud olid eriti kasuahned ja ei maksnud töötajatele piisavalt palka, vaid seepärast, et nende äri sai otsa või mõni töötaja tegi saatusliku vea.

Nagu kord surevad kõik inimesed, surevad kord ka kõik ettevõtted. Kuigi ettevõte eluiga võib küündida üle mitmesaja aasta, võib pisike juhtimisviga või töötaja vastutustundetu käitumine viia kiiresti põhja ka väga pikaajalise ja hea ärikultuuriga firma. Ka viga, mitte ahnus, kuigi just viimane hukutas 1762. aastal asutatud inglise vanima kommertspanga Baringsi, mis sulges 1995. aastal uksed börsimaakler Nick Leesoni tekitatud 1,3 miljardi dollari suuruse “augu” tõttu. Nick, kes on peale vanglakaristust ka Eestit väisanud, rääkis päris elavalt, kuidas see kõik juhtus ja mida ta sellest õppis. Aga panka enam sellele vaatamata ei ole.

Kas ametiühingutest saab olla abi konkreetselt minu palga ja töötingimuste parandamiseks? Kas 20%line palgatõus teeks mind oluliselt õnnelikumaks? Kui rääkida mõnest (teistega võrreldes) alamakstud eluvaldkonnast, nt päästjad, saab ametiühing kogu tegevusvaldkonna õiguste eest võitlemisel päris palju ära teha — teadvustada probleemi, survestada jne.

Teisest küljest, kui rahulolematus töö ja töökohaga on piisavalt suur, võib vabalt kaaluda töö, töökoha ja vajadusel ka elukoha vahetust. Arstide hoogne väljaränne on tõstnud arstide palku Eestis ja päris paljusid ka koju tagasi toonud. Soome on Eesti ehitajate palku rohkem mõjutanud kui ükski ametiühing oleks suutud teha. Me saame hääletada jalgadega. Kui ikka enam ühtegi päästjat ei ole, siis hakkavad palgad ja töötingimused nagu võluväel tõusma ja paranema.

Plakatid, sead ja maha kallatud piim mõjuvad visuaalselt efektselt, kuid nende mõju reaalsele elule on pigem väike. Maksta ametiühingumaksu ja loota, et see muudab midagi paremaks, on lihtsate tööinimeste jaoks purunenud unistus. Ametiühingu asemel tuleb ise midagi ette võtta. Muuta. Muuta. Muuta.

Ummikus, kinni jooksnud, kriisis inimesed leivad tihti, et kõik, mis nende elus on seni olnud, on vale, halb ja igav. See ei ole tõsi. Kui elus midagi muuta, siis aeglaselt, rahulikult ja kaalutletult. Minna töö kõrvalt õppima, käia regulaarselt sportimas, suhelda rohkemate inimestega, kes meid innustavad — ja päev-päevalt muutub elu meie ümber ja meis endis ilusamaks.

Ametiühingud võiks nõudmiste asemel tegeleda inimeste motiveerimisega. Ma olen täiesti kindel, et kui Harri Taliga räägiks: “Mehed, kui Eestis saate ehitustel vähe palka, minge Soome! Arstid, kui teid Eestis ei hinnata — siis Soomes hinnatakse! Õpetajad, kui töö on kurnav — kandideerige riigikogusse!”, oleks tulemuseks tulemus senisele vastupidine.

Inimesed mõistaks, et tuleb olla seal, kus just tema jaoks kõige parem. Ja kui mõni tegevusvaldkond selle peale rahvast tühjaks jookseb, hakkab sinna üsna kiiresti raha voolama ja seejärel voolavad ka inimesed.

Ametiühingud peavad läbirääkimisi ja püüavad jõuda tulemuseni. Kuid kaasaegne vabadus teha seda, mis tundub kõige õigem ja parem, reguleerib kõiki tegevusvaldkondi kõige paremini — loob ausa ja vaba konkurentsi.