Janek Mäggi: Isa, ära mine!

Surma vastu ei saa. Kuigi isad lähevad meil liiga vara. Ja vahel lähevad lihtsalt ära. Ning on oma laste jaoks surnud.

2003. aasta aprillis käisin isa vaatamas. Ta oli väga haige. Juba mitu-mitu aastat. Viimased neli kuud olid olnud rasked. Teadsin, et tal ei ole palju päevi jäänud. Tema kõne oli vaevaline.

Minu toona peaaegu nelja-aastane poeg laulis oma vanaisale. Vanaisa naeratas korra. Tal oli hea meel. Ma teadsin, et oli. Ta oli 58aastane. Ta ütles: “Tahan koju!” Ma ei mõelnud, mis ta mõtleb. Varsti mõistsin. Ta hakkas minema. Need olid peaaegu tema viimased sõnad. Nelja päeva pärast ta suri.

Lahkumised teevad haiget

Isa küsis alati, et millal mul lapsed tulevad. Ootas. Kahte lapselast ta siiski nägi. Minu kolmel lapsel ei ole kumbagi vanaisa. Abikaasa isa suri juba 1986. a 50aastaselt.

Minu isa elas veidi kauem. Kuigi elutahe oli tal meeletu. See aitas tal raske haigusega aastaid võidelda. Kuni neli päeva enne minekut ta otsustas: enam ei jõua. Tema enda isa oli läinud vaid viis aastat varem – 82aastasena.

2007. aasta isadepäeva järel lugesin esmalt lehest, et suri minu esimene töölevõetu, kolleeg ja sõber Andres. Ta oli minust viis aastat noorem. Kui ma Andrese 1997 tööle võtsin, oli ta 19aastane tudeng. Kui ta 2007 isadepäeval kõigile ootamatult terviserikke tõttu suri, oli ta 29, laps 1,5aastane. Matustel oli Andrese abikaasa nii siiras ja vapper, et mul tuli pisar silma. Ma tahtsin seal olla ja ühekorraga ei tahtnud ka. Nii valus oli.

Andres oli mitmekülgselt andekas, valdas keeli, ta oli segaperekonnast ja nakatavalt edasipüüdlik. Ühispangas töötades ütles mu toonane ülemus, praegune Tallinki juht Lembit Kitter korduvalt: “Janek, sa oled tugev mees, sest võtad tööle endast targemaid.” Ta mõtles Andrest, ja targem ta oli. Väga mitmes lõigus. Tema minek tegi mind mitu aastat vanemaks. Endast nooremaid lähedasi polnud palju läinud. Meil oli tugev side.

Mulle on isadepäev seepärast alati väga kurb päev. Isa tuleb koju ja Andres tuleb külla. Nad kõnetavad mind jälle ja jälle. Oma lapsed tulevad ja toovad helgust. Kuid sellel helgusel on vari. Kurbuse vari.

Kuidas saab olla isa ja “unustada” oma lapsed? Isa ei unusta. Loom küll. Sigib siin. Sigib seal. Kus ja kellega, ei mäleta. Teab, et midagi kuskil tegi, aga DNA-testita vastutust ei võta.

Loomade puhul on mõistetav, et nad annavad sigitaja au ka neile, kes seda ei vääri. Isaks olemise au väärivad need, kes tahavad (just tahavad, isegi kui ei suuda) seda rolli kanda. Ema, kes tahab, et tema lastel oleks isa, peab suutma tunnetada, kas mehepojas on isase kõrval ka isa. Kõigis isastes ei ole.

Isa kogu eluks

Surma vastu ei saa. Kuigi isad lähevad meil liiga vara. Ja vahel lähevad lihtsalt ära. Ning on oma laste jaoks surnud. Kui lahku ka minnakse, siis lahutavad mees ja naine, mitte ema ja isa. Isa ei saa lastest vabaneda (ema ka mitte). Kuid kui lapsed on armastusest sündinud, siis ta ei tahagi. Ta ei suuda.

Mõtlen isegi vahel, et lastel on minuga nii tugev side, et ma ei oskagi nendeta olla. Mäletan, kuidas isa minuga kabetrennis käis, kuidas me koos marke ja münte kogusime, kuidas maal heina tegime, kuidas autot juhtima õppisime, kuidas...

Kõik need kohad on armsad. Kõik need päevad on armsad. Kõik need teod on armsad. Ja tagasi ei tule... Kui isale kalmukivi panime, küsis ema: “Mida me sinna kirjutame?” Ma ütlesin: “Aga ma tean, me kohtume veel! Rada ju sama, oleme teel...”