Janek Mäggi: "Proletariaadi põhjendamatu eliidiviha"

Ühiskonna sotsiaalne tasakaal on kogu aeg paigast ära. Kommunismi, kus kõigil on võrdselt, ja see elus toimib, ei ole veel leiutatud. Vanaema rügas küll aastaid vastu tahtmist tööd teha, kuid õnnelikumaks ta sellest ei saanud.

Lapsepõlves vaevas mu hinge vastuolu: mulle meeldisid vanaaegsed (loe: eestiaegsed) raamatud ja ajakirjad, kus olid sinimustvalged lipud, kolme lõviga vapid ja muud ametlikult keelatud sümbolid; mulle meeldisid vanaisa (isaisa, 1915–1997) ja vanaema (emaema, 1914–2002) jutud sellest, kui tore aeg see oli.
Raske oli, aga kui vanaema pidi nõukogude aja alguses kolhoosilaudas ilma palgata iga päev (ilma ühegi puhkepäevata) kaks korda päevas lehmi lüpsma ja nii enam kui 10 aastat järjest, tundus Eesti aeg võrratult ilusam. Siiski sai ta orjatöö lõpuks näha mõnepäevasel Moskva preemiareisil mausoleumis nii Leninit kui ka Stalinit – õnneks olid mõlemad surnud!
Mina vaatasin poisikesena pidevalt ETVst filme proletariaadi võitlusest parema elu nimel (kahju, et neid enam ei näidata!) ja kuigi neil oli propaganda maitse juures, mõjus mulle näiteks Viktor Kingissepa rollis olev Jüri Krjukov veenvalt. Tal oli oma tõde. Sest proletariaadi elu oligi pööraselt raske ning kodanlus ülbe, ja ausalt: see ajaski revolutsioonilised (ja punased) mõtted pähe. Ka normaalsetele inimestele.
Vabariigi 92. aastapäeva eel on vähemalt sajal tuhandel Eesti töötul peas revolutsioonilised mõtted. Rikkad pursuid keerutavad peenel ballil jalga, mind aga tõstetakse kodust välja. Rahapuudusest rääkimata. Rikkad nutavad praegu ka, aga need on pigem ikka krokodillipisarad. Neil on vähem kui varem, aga mitte nälga.

Päts ja Vares elavad

Ühiskonna sotsiaalne tasakaal on kogu aeg paigast ära. Kommunismi, kus kõigil on võrdselt, ja see elus toimib, ei ole veel leiutatud. Vanaema rügas küll aastaid vastu tahtmist tööd teha, kuid õnnelikumaks ta sellest ei saanud.
Lubati mis lubati, aga ebavõrdsus oli nii tsaariajal, Eesti ajal, Saksa ajal, nõukaajal – ja nii uskumatu kui see ka pole – on ka uuel Eesti ajal. Ta elas kõik ajad üle nagu vanaisagi ning mõlemad leidsid lõpuks, et korrast ei sõltu nii palju kui inimestest, aga viimased (oma olemuselt) ei muutu.
Kes on võimuhull, see võimule ka saab. Kes on loll, see lolliks ka jääb. Kes on treial või kunstnik, see on treial või kunstnik iga võimu ajal. Kes on õnnetu, on õnnetu iga korra ajal. Kes on revolutsionäär, see tahab kukutada ka selle korra, mille ta ise on kehtestanud.
Meie väliselt tasakaalustatud ühiskonnas on ka praegu oma Kingissepad, Pätsid, Vilmsid, Vilded, Tõnissonid, aga ka Varesed, Käbinid, Vainod ja Toomed, nagu homme on Rüütlid, Savisaared, Laarid ja Ansipid. Ja palju tavalisi tööinimesi, keda parteilised ideoloogid jumal teab millega hullutavad. Ja see jumal teab mis on reeglina lubadus, et kunagi saavad nad (nagu me kõik) tõeliselt rikkaks, ilusaks ja õnnelikuks.
Paraku aga kõik ei saa, ainult mõned. Kui ma õieti mäletan, siis oli see kujund Jaan Kruusvalli 1980. aastatel Draamateatris lavastunud näidendis Pilvede värvid", kus pime vanaema jäi paadipõgenemiselt maha ning noored võtsid kaasa raha, mis oli mõeldud tema pimedate silmade raviks. Mõned silmad ei saa paraku kunagi terveks. Ning mõned väga kallid ja armsad inimesed surevad ära. Meil ei ole ükskõik, aga me ei suuda paljude paratamatuste vastu mitte midagi teha.

Leida Peipsi eeskuju

Üks selline paratamatus on sotsiaalne ja varanduslik ebavõrdus. Esimene ja teine Eesti oli, on ja jääb. Alati. Keegi kuulub proletariaadi ja keegi eliidi hulka. Muidugi võib juhtuda, et mõni tubli tööinimene leiab koha eliidi seas (nagu kunagi esilüpsja Leida Peips, kes valiti NL Ülemnõukokku) ja vastupidi – mõni eliidi hulgas olnu avastab end kasutu ja töötuna tänavalt, kuid üks on kindel – mõlemad ühiskonna ääred eksisteerivad igas ühiskonnas ja igal ajal, ükskõik kes võimul on. See on nii ka Kuubas ja Põhja-Koreas.
Seepärast on üsna rumal kisa, et issand, milline pingviinide paraad! Tegelikult oli pingviinide paraad ka see, mis toimus Tallinna lauluväljakul. Muidugi on jube, kui ei ole tööd ja leiba. Kuid veel jubedam on, et väga paljud inimesed on teinud ise kõik selleks, et neil tööd ei oleks.
Kas maksab ikka tööle tulla vaid siis, kui selleks on tuju?
Tean, kuidas vahepeal ehituste projektijuhid käisid töömeestel autoga kodus järel, et nad ometi tööle tuleksid! Suur osa (hädasolevast) proletariaadist ongi vastutustundetu, laisk, rumal, saamatu ja ennasttäis. Kui selliste isikuomadustega inimesed võimu juurde lubada, juhtub nii nagu Nõukogude Liiduga.
Me ise saame väga suurel määral valida, kas kuuluda esimesse või teise Eestisse. Selleks et õnnelik olla, ei pea olema riigikogu liige ja käima presidendi vastuvõtul, kuid tegelikult – suures osas on kõik need inimesed, kes vastuvõtule kutsutakse (ja ka paljud tublid, keda ei kutsuta) ühiskonnale eeskujuks. Jumal aitab, aga ise peab ka mees olema.