Janek Mäggi, "Lääs lüpsab Ida!"

Paljud Eesti pered on õnnelikud, sest pereisa on välismaale suurt raha teenima läinud – või on õnnestunud koguni terve perega Brüsselisse emigreeruda. Kui ikka keegi juba välismaal tööl käib, on see kõva sõna, töötagu kellena tahes, tundub kodumaal. Paljud Eesti pered on õnnelikud, sest pereisa on välismaale suurt raha teenima läinud – või on õnnestunud koguni terve perega Brüsselisse emigreeruda. Kui ikka keegi juba välismaal tööl käib, on see kõva sõna, töötagu kellena tahes, tundub kodumaal. 
  
Europealinnas elab ja töötab juba üle tuhande eestlase. Kuigi hiljuti Brüsselit väisates väitis üks Eesti euroametnik, et pole see euroelu meelakkumine midagi – keskmiselt 1600eurose palgaga (millele lisandub 800eurone eluasemetoetus jm) selliseid autosid ei ostvat, nagu Tallinna tänavatel näha võib, on raha seegi. 
  
Tööjõu vaba liikumine on ka Eestis tekitanud esimesed probleemid ehitussektoris, kus töökäsi napib ja kulud kasvavad. (Kuigi jah – kui ehitushind olevat Eestis ja Saksamaal sama, siis on tegu pigem arendajate liiakasuvõtuga.) Aga see on alles algus. Tõeline ränne veel tuleb, sest keema lähevad (tööjõu)turud alles siis, kui kõik hakkavad rääkima, kui tore seal on (raha teenida).  
 
Trend on selge – töölisklass rändab Eestist parematele jahimaadele. Eesti Ekspressis oli hiljuti tabav lugu Poola torumehest, kes kummitab kogu Lääne-Euroopat. Äkki, sinder, võtab töö käest ära?! Ja võtabki! 
 
Maksa rohkem või lähen Soome! 
 
Samas, nii naljakas kui see ka pole, on see Lääne-Euroopa majandusele päästerõngaks (ei kasva teine, kiratseb pigem) ning Ida-Euroopa majandusele annab pikemas perspektiivis väga tugeva tagasilöögi. Ma pean silmas ühendatud anumate põhimõttel tööjõukulude ühtlustumist 25 Euroopa Liidu liikmesriigi vahel. 
 
Asi on selles, et ettevõtete kulustruktuuris moodustavad palgakulud väga-väga suure osa. Oskusteabefirmades isegi üle poole, tootmisega tegelevates ettevõtetes vähem. 
 
Lääne-Euroopas hakkavad palgakulud lähiaastatel usinalt langema tänu odavamatele ja virgematele võõrtöölistele, aga Ida-Euroopa firmad satuvad väga suure palgakasvu surve alla – “Soomes makstakse rohkem ja lähen sinna” on väga kõva argument. Meil ei ole eriti ühestki “odavmaast” sisserännet oodata, isegi kui me seda pisarsilmil ootaks. 
 
Näiteks USA tootmisega tegelevad firmad peavad oma palgakulusid lähiaastail suutma vähendada vähemalt 30%, et hiinlastega konkurentsis püsida. Põhiline võimalus on muidugi automatiseerimine, aga ka võõrtööjõud. Kui omad tahavad liiga palju palka, võib hiinlasigi kodumaal tööle panna, mida on juba ka tehtud. Hiinlase teeb õnnelikuks isegi veerand sellest, millega ameeriklane viriseb. 
 
Rikas lääs läheb rikkamaks 
 
Usun, et kärkivatele ametiühingutele pannakse ka läänes varsti suukorv pähe. Poliitikud mõistavad, et paremat võimalust majanduskasvu taastamiseks nt Saksamaal ei ole kui võõrtööliste abil ettevõtlusele uus hingamise sissepuhumine. 
 
Tuleb kasum, tuleb majanduskasv. Kohalik töölisklass küll pahandab veidi, aga mõistavad peagi nemadki, et parem pürgida “valgematele” töödele, milleks idaeuroopa töölised suurepärase võimaluse annavad. Keegi peab neid ju juhtima ja kantseldama. 
 
Ida-Euroopas tulevad aga rasked ajad. Majanduskasvu ja äri mõttes. Eesti enam kui 10protsendiline palgatõus sellel aastal rõõmustab kindlasti kõiki töökäsi, kuid küllap mitte kõiki omanikke-tööandjaid. Kui palgakasv ärikasvult eest ära läheb, on olukord halb. Kahjumitont võib ootamatult uksele koputada. 
 
Eestis tuleb äriplaani teha, arvestades kulude tõusuga,
Suurbritannias aga (tööjõu)kulude langusega. See on väga-väga suur vahe. Teine oluline vahe on turgude võimendus. Eesti firmade kasumid (kui neid on) on suurfirmade kasumitega võrreldes köömes. Piibli seisukoht, et kellel on, sellele antakse juurde, ning kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on, kehtib äris suurepäraselt. 
 
Eesti ja Ida-Euroopa firmad on suuresti võõrkapitali (enamasti Lääne-Euroopa firmade) kätte rännanud just odavamate tööjõukulude tõttu. Suur osa toodangust tassitakse kodumaale tagasi. Mudel on sama, ainsa vahega, et siin toimetades jäävad maksud Eestile, kodumaal meie kaasmaalasi värvates tuleb Eestisse ainult palk. Ja küllap jääb üks osa ka sellest piiri taha. 
 
Eesti arvab alati (nagu meie saatusekaaslased mujal Ida-Euroopaski), et meie oleme need suured targad, kes on kolletunud kapitalistidel naha üle kõrvade tõmmanud. Aga aja möödudes mõistame, et jälle petsime ennast. Arvasime, et oleme tiigrid, aga tegelikult ei anna kassigi mõõtu välja. Igipõline kapitalist ennast lüpsta ei lase. Tema paneb oma töölised teisi lüpsma. Sealhulgas meid.