Solidaarsuse pale

Alexis Tsipras sai Kreeka peaministriks, sest lubas seda, mida rahvas nõudis.

Mitte Euroopa pankurid ja tipp-poliitikud, vaid Kreeka rahvas. Lihtne on öelda, et keskmine kreeklane on ahne, laisk ning rumal takkapihta – raiskas miljardeid, elas toredat elu ning nüüd ei taha maksta. Tõehetk on aga mujal.

Kui inimene ei suuda oma võlgu tasuda, saab ta minna eraisikuna pankrotti. Viis aastat kannatust, ning oledki päästetud. Ettevõtte puhul on sama lugu. Kui turud kukuvad ära või ettevõte ei suuda endale turgu luua, jäävad võlad maksmata. Miks riik ei tohi pankrotti minna?

Eraisiku puhul on üldine arusaam, et teda tuleb võlausaldajate eest kaitsta. Ka Eestis arutatakse, et kiirlaenud on saatanast ning Läti eeskujul peaks eluasemevõlgnik saama pangale lihtsalt võtmed tagasi anda ja olema sellega laenu tagasimaksmise kohustusest vaba.

Peamine põhjus on üks

Inimese, ettevõtte või riigi raskustesse sattumise peamine põhjus on matemaatiliselt üks – kulud ületavad tulusid. Kui selline olukord on kestnud piisavat kaua, on tagajärjeks maksejõuetus. Läänelik/sotsiaalselt vastutustundlik arusaam on, et maksejõuetuse põhjus ei ole mitte võlgnikus, vaid võlausaldajas. Need on ju kasuahned nälkjad, kelle ainus mõte on, kuidas võlgniku kogu vara endale saada.

Tsiprase olukord ei ole nii lihtne, et läheb kohtumajja, teeb avalduse maksejõuetuse kohta ja võlgadest vabastamise avalduse, ootab viis aastat, ning ongi kõik. Ilma ekspordita ja välissuhtluseta on raske, väga raske. Kuid jõupositsiooni vastu aitab jõud.

Kui Tsipras teatab, et Kreeka ei maksa tagasi ühtegi laenu ning laseb käibele oma raha (nagu uued riigid on seda aastasadu ja -tuhandeid teinud ning tegi 1992. aastal ka Eesti), oleks rahvas rahul. Ja Euroopale tõsiselt kainestav. Saksamaa ja Holland olid valmis oma rahale tagasi minema juba kriisi alguses, kuid selle süvenemisel lõikavad nad ennast sellest lõpuks ikkagi välja. Baltimaad võivad ju lepaleheks muutuvat eurot edasi pidada.

Meil tekkis vahepeal kummaline illusioon, et maailmapoliitika on pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal muutunud stabiilseks. Kuid iga põlvkond on tahtnud ennast kehtestada. 1914, 1939, 1961 (Berliini müüri ehitamine), 1989, 2014 (Ukraina). Selle kehtestamise ajal muutub korraga kõik. Keegi ei hooli eilsetest lubadustest või lepetest. Riigipiiridest.

Võlamajanduse oht

Kreeklaste perspektiiv 30 aastat nälgida on loomulikult absurdne. Enamik neist sureb enne ära, kui võlakoorem makstud saab. Neil ei ole midagi kaotada ning neil ongi vaja revolutsiooni. Kapitalistide (intresse noolivad pangad) vihkamine on iseenesestmõistetav isegi Saksamaal, rääkimata vaesuvast Kreekast. Keegi ei taha maksta kinni enda ega teiste juba ära söödud suppi, isegi kui kõht sellest kunagi täis sai.

Selles ongi võlamajanduse suur oht – inimesed (nt kreeklased) saavad kellegi teise arvel hüve ning ei ole nõus (täpsemalt öeldes suutelised) selle eest maksma. Kas kreeklased on oma võlgade tekkimises ise süüdi või mitte, ei olegi tähtis. Oluline on, et nad ei taha neid tunnistada.

Paljudel neist on tuline õigus – võlgade puhul on solidaarne vastutus vastuvõetamatu. Miks peaks kogu rahvas maksma kinni osa rahva saamatust? Hüvede tarbimisel on vastupidi – siin lausa nõuame solidaarust, keegi ei taha sendistki loobuda.

Nagu Eestis – kõik erakonnad lubavad rahvale rohkem raha jagada. Nagu kunagi Kreekas.