Janek Mäggi: elu läheks edasi ka eurota

Euroopa jaoks ei ole küsimus, kas üks väärtpaber (euro) on midagi väärt või mitte. Ettevõtjad on niivõrd nutikad, et nad ei panusta kunagi üksnes sellele, et poliitikud teevad midagi ägedat, ja siis saame kõik rikkaks.

Tänane Euroopa majanduse tervis on hea. Käisin eelmisel nädalavahetusel Prantsusmaal Lille’is kabe maailmaföderatsiooni üldkoosolekul. Inimesed söövad, joovad, sõidavad autoga, ehitavad uusi maju – raha ringleb, tarbimine on stabiilne seisund. Vihmases ning 25 kraadi külmemas Tallinnas on kõik enamvähem sama moodi. Nutt, et euro on kriisis ja kohe kukub kõik kokku on rumal – kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada – ei saa jätta klassikuid tsiteerimata.

Raha moodustab kogu varade mahust vaid väga väikese osa. Euroopas ja eurotsoonis on kasvõi kinnisvara koguväärtus kolossaalne – võrreldes nende “pisikeste” võlgadega, mille puhul on keeruline aru saada, kes kellele ja kui palju võlgu on. Me arutleme vaid selle üle, kellele need varad kuuluvad ja peaksid kuuluma.

Varad on liikunud käest kätte aastatuhandeid. Kes mängis mõisa maha, kes lihtsalt laristas ja laaberdas ning vanemate hiigelpärandusest ei jäänud nt 17 sajandil sageli midagi alles. Liiguvad ka praegu. Ka sõjajärgne Saksamaa oli pööraselt rikkas maa – suur osa kinnisvarast oli ju alles, territoorium, kuigi poolitatud, samuti. Ainult et erinevatel aegadel hindame varasid erinevalt – vahel on hind kõrgem kui väärtus (nt buumi ajal) ning vahel väärtus kõrgem kui hind (nt masu ajal).

Raha on väärtuse mõõt. Kui raha on piiratud hulk (mis on Euroopa Keskpanga rahapoliitika alus), võib vabalt juhtuda, et mõned asjad on väärtuslikumad, kui on nende hetke turuhind. Selline olukord on äriks ideaalne. Ostad odavalt nt tehaseid, ettevõtteid, maid ja kinnisvara kokku ning raha kättesaadavuse avardumisel teenid palju. Hinnad tõusevad oluliselt ainult siis, kui raha on kättesaadav ka neile, kellel seda tegelikult ei ole (nt laenude abil).

Edu saadab vaid tippsportlasi

Euroopa jaoks ei ole küsimus, kas üks väärtpaber (euro) on midagi väärt või mitte. Ettevõtjad on niivõrd nutikad, et nad ei panusta kunagi üksnes sellele, et poliitikud teevad midagi ägedat ja siis saame kõik rikkaks. Seda ei juhtugi kunagi. Ettevõtlus on tippsport – üks saab kulla, teine hõbeda, kolmas pronksi – kuid enamus jääb medalita. Kellel jäävad vigastuse tõttu eesmärgid saavutamata, kes lihtsalt ei olegi võimeline medalile jõudma.

Euroopa ainus õnnestus on juba pikemat aega väldanud soov elada kolonialistliku rantjeena, kes laseb Hiina, Vietnami ja Bangladeshi orjadel kogu töö ära teha ning ise alustada iga hommikut külma šampanja ja Fidel Castro jaoks 1968. aastal loodud Cohiba kultussigariga.

Paraku teame ka Eestist, et mõisnike aeg sai otsa. Orjapidamise aeg saab ümber ning moodsas maailmas on ainult palehigis töö see, mis tagab konkurentsieelise – klassid on kadumas, mõistust on vaja. Ja tööd. Suurem osa eurooplastest saavadki aru, et rikkuse toob majja töö. Ning et tööd on väga tore teha – hoiab nii vaimselt kui füüsiliselt vormis – elu lõpuni.

Järjepidev meelelahutus on allakäigutrepp. Kuid ükskõik kui halvas seisus sa ka poleks, kui asud tõsiselt tööle, saavutad palju. Parem on teha tööd ning elada vaid enda poolt teenitud tulust, kui võtta laenu ja loota, et taevas avanevad mannaluugid. Homse arvel elamine on petukaup – saad laenuraha kätte ja tundub, et oled rikas mees. Kuid kui raha otsas, avastad, et tagasi ei tule maksta mitte ainult laenuraha, vaid ka intressid, mis nt pikaajaliste eluasemelaenude puhul võivad olla suuremad, kui laenusumma ise. Palju lihtsam on teenida see raha kohe.

Laiskvorsti tuleb praadida omas rasvas

Ma ei leia, et ühtegi võlgades siplevat kodanikku või riiki, keda peaks haletsema. Kindlasti mitte. Sest nad on ju hüve saanud – nad on nautinud ja priisanud ja siis ütlevad järsku, et näed – nüüd on kõik väga nukker. Makske kinni mu arved – või muidu!!!

Miks see, kes on hommikust õhtuni ja öönigi tööd rüganud ja pole ülearu kulutanud, peaks teiste lustielu kinni maksma?

Muidugi on solidaarsus kohati vajalik, kuid väga palju poliitilist solidaarsust on labane vargus ja orjapidamine – see, kes kõvasti pingutab, maksab kinni selle, kes midagi teha ei viitsi, õlle ja viina – sest tal ei ole ju midagi – tal on raske! Kui kõik inimesed ühiskonnas oleksid vastutustundetud sotsiaalõgardid, siis jõuame olukorda, kus peame ülal neid, kes eeldavad, et neil on selleks iseenesest mõistetav õigus. Paraku muidugi ei ole.

Seepärast ongi Euroopas tekkinud vastupidine pinge – need, kes teevad tööd ja näevad vaeva, ei taha olla “solidaarsed” nendega, kes seda ei tee ja vaeva ei näe. Riiklik pension peabki tulevikus vastama iga inimese isiklikule vastutustundele oma tuleviku ees.

Mingit totaalset krahhi muidugi kunagi – isegi sõdade puhul – ei tule. Raske võib olla, raha nimi võib muutuda (nt Eestis muutus raha eelmisel sajandil rublast margaks, margast krooniks, siis jälle rublaks, margaks, rublaks ja krooniks, kuni viimaks tuli euro).

Kuid inimeste oskus hakkama saada ja soov tööd teha neil rasketel aegadel ainult kasvab. Euroopaga on sama lugu. Ma ei usu, et kui Angela Merkel teatab, et tal on mõõt täis, midagi ülemäära olulist juhtub. Varad jagatakse ümber, mõned pangad kannatavad hiigelkahju ja kannavad palju tööd maha, kuid inimesed nälga ei jää.

Alati saab kasinamalt elada. Alati saab vähem veini juua, teatris ja kontserdil käia või paadiga sõita. Kui vaja, võib 20 aastat järjest tööd teha ja sellest mitte masenduda. Nagu minu vanaema Elfriide, kes 3 korda päevas 365 aastas kolhoosilaudas lehmi lüpsis ja endise 100hektarilise talu perenaisena selle eest sisuliselt palka ei saanud. Korra muidugi Moskvasse ekskursioonile 1950ndate teises pooles viidi – nägi mausoleumis ära nii Lenini kui Stalini.

Euro elu või surm on emotsionaalne tegur, mis avaldab reaalsele majandustegevusele mõju, kuid mitte väga suurt. Õhku laseb veidi välja, kuid süüa tahame ikka, autoga sõita ka. Tarbimine ei lõpe niikaua, kui inimkond eksisteerib. Ning tarbimine on majanduse ainus mootor, mitte rahaühik või raha ise. Palka võib maksta ka rinnahoidjates, nagu seda Venemaal rublaaja lõpus tehti. Kui euro sureb, käivad mõnda aega palgaks ka rinnahoidjad – aga elu läheb edasi. Kindlasti.