Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Erutav Venemaa

19.03.2015, Maaleht, Janek Mäggi

Venemaa president Vladimir Putin on ühest küljest tavaline luust ja lihast inimene, kuid teisest küljest jumal. Iga tema samm on sedavõrd tähtis, et esimese harjumuspäratu liigutuse järel täitub rahvusvaheline avalik ruum uskumatu vahuga, mis väga paljusid erutab. Mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas.

Mida sellest järeldada? Putini “kadumise” uudistest võime järeldada mõndagi. Esiteks, erakordselt prominentsete inimeste (kelle maailma esikümnesse Putin vaieldamatult kuulub) kohta arvavad kõike teadvat ka need, kes ei tea suurt midagi, kuid kelle fantaasia on parem kui Alice’il Imedemaal.
Teiseks, üldiselt levinud arusaam, et Venemaal sõltub kõik ainult Putinist, ei pea paika. Putin sõltub Venemaast. Ja see on hoopis teine asi. Seepärast peab ta oma elu ja võimu säilitamiseks arvestama rahva kõrval ka nende (äri)inimeste ja laiemalt eliidi huvidega, kes on viimase aasta jooksul kaotanud pööraselt palju vara. Me ei saa kunagi teada, milline on kogu suhtevõrgustik, mis Venemaa valikuid suunab või kontrollib. Isegi väikeses Eestis on paljud arvamused ja hinnangud üksnes avalikus ruumis kättesaadava informatsiooni püüdlik seedimine, mitte kokku keedetud hõrkude toitude valmistamise tõepärane arvustamine. Seda enam Venemaal. Kremlil on avalike suhete vallas maailmas kindlasti medalile pretendeeriv kantselei. Venemaa laiahaardeline võimustruktuur teab hästi, mida tuleb öelda ja teha, et riik koos püsiks. Kindlasti on võim Venemaal palju stabiilsem kui 1980ndatel või 90ndatel. Ise-asi, kas see, milline ta on, meile meeldib. Just seepärast Putini elu, tegevus ja tervis meile niivõrd korda lähebki.
Maailmapoliitikas ongi kaks suunda. Ühed usuvad, et toimiva võimusüsteemiga, isegi kui see on korruptiivne, vägivaldne, on palju lihtsam koostööd teha, kui luua uut, mis ei pruugigi õnnestuda. See, mis toimub pärast Muammar Gaddafi hukkumist Liibüas, ei ole oluliselt meeldivam kui see, mida nägime seal varem. Kui käisin novembris Euroopa Liidu kutsel koos kümmekonna Eesti mõtlejaga Brüsselis, selgus, et peamine, millest selle linna võimukoridorides unistatakse, on sarnased suhted Venemaaga, nagu need olid enne Ukraina kriisi. Putin võib olla ebameeldiv, kuid temata võib elu muutuda veelgi ebameeldivamaks, kardab suur osa läänemaailma juhtidest. Üleilmne sündmus Teine suund on radikaalsed muutused. USA tuulutas Iraaki ning saavutas tegelikult palju – hirm ameeriklaste ees taastus. Suurriigid valitsevad maailma läbi hirmu, ning see ei olegi üdini vale – pehmotamine poliitikas võib siseriiklikult hääli tuua, kuid piirideüleselt mitte. Kehtivatest piiridest ei ole ükskõik mitte (ainult) Venemaal, vaid neil, kellel enda elust on suhteliselt ükskõik (kui see tõlkida läänemaailma keelde) – islamiriik on valus näide. Putin ja Venemaa mõistavad ju selgelt: kui nad oma huvide eest seista ei suuda, on tagajärjed piirenihutavad. Venemaa mahategemine on levinud. Kuid Moskvast vaadates on paljudel protsessidel teine tähendus. Selleks et Venemaa eesmärke ellu viia, vajab ta liidrit, kes kehastab kogu Venemaa olemust. Putin on sellega hakkama saanud. Isegi tema võimalik gripp on üleilmne sündmus. Mitte sellepärast, et ta on asendamatu, vaid seepärast, et hirm tema asendamise pärast on veelgi suurem.