Janek Mäggi: "Kah, härra peaminister!"

Samas tundub, et Ansipi ämm päästab väimehe maine.

Ühiskonnas on kolme liiki karjeriste. Esmalt need, kes on võimul ühe korra ajal. Siis need, kes on võimul teise korra ajal. Ja kolmandaks need, kes on võimul iga korra ajal. Andrus Ansip esindab just viimast kategooriat.

Karjääri tegemises pole iseenesest midagi halba, kuigi osa inimesi kipub seda eriti halvustama (ja püüab ise samuti karjääri teha). Keegi peab ju riiki ja firmasid juhtima ning parem on, kuid seda teevad inimesed, kellele see asi meeldib, kui need, kellele ei meeldi. Ansipile meeldib.

Karjääritegemise kirg ja soov elab inimese sees. See on samasugune alateadlik eduvajadus nagu näitlejatelgi. Olin ühe Eesti tippnäitleja sohver teel Narvast Tallinna. Küsisin, miks inimesed tahavad näitlejaks saada. «Noored tahavad kuulsaks saada,» mõtiskles ta.

Sarnane unelm, mis ei pruugi alati tähendada otsest kuulsust, vaid pigem laiapõhjalist tunnustust, elab igas inimeses. Enamikus tippu jõudnud firmajuhtides, poliitikutes, sõjaväelastes jt on see kirg lihtsalt keskmisest suurem. Seepärast nad oma ametites ongi.

Iseenesest on Ansip olnud nutikas peaminister. Ta suudab rääkida ükskõik mis teemal ükskõik kui kaua, nii et ükski näolihas (ei rõõmu ega valu pärast) ei liigu. Seepärast hüüab mõni ajakirjanik Ansipit Kivinäoks – kunagi ei tea, mida ta tegelikult mõtleb või tunneb.

Tõepoolest, normaalne mees!

Nüüdne koeraskandaal oli ammu õhus. Ansipil on õigus – kui üks legend ringlema läheb, siis muutub see justkui kindlaks tõeks, mida on kuuldud mitmest allikast, ja lõpuks ei huvita enam kedagi, kuidas asjad tegelikult on, sest suuri juhte ja õpetajaid kiputakse aeg-ajalt kadeduse ja konkurentsi pärast ka laimama.

Olen kuulnud näiteks ühe tuttava tunnustatud avaliku elu tegelase kohta räägitavat, et ta on homo. Kui küsisin rääkijalt, kas ta teab, et mees on tavaline pereisa, tal on naine ja lapsed, vastas ta: on ka või? Kuigi Eestis on võõra naise või mehega ringilaskmine pigem tavaline, ei tasu levitada kunagi juttu, mille päritolus ja heatahtlikkuses ei saa kindel olla.

Alati on kõige parem küsida inimeselt endalt. Aus mees räägib ära, kuidas asjad olid ja on. Ärarääkimise vajadusega peavad arvestama kõik avalikku ellu pürgivad inimesed, eriti need, kes tahavad jõuda väga-väga kõrgele või seal juba on.

Eriti poliitikas, kus kõige levinum avalike suhte strateegia on mustamine, laimamine ja luukeredega kolistamine. Laimu vastu ei saa, kuid see ei jää ka külge. Avalikkuse negatiivset tähelepanu pälvida võivate luukerede saatus on ebasobival hetkel kapist välja astuda, olgu kapiuks nii riivis kui on.

Bill Clinton pidi end avalikkuse ees lõpuks ikka «riidest lahti» võtma. Konstantin Pätsi sahkerdused Venemaaga ja Lennart Meri KGB-lisus pälvivad ka üsna kauges tulevikus veel «vapustavaid paljastusi». Prominentsus annab ka kõige pisematele eksimustele raskekaalu isegi 500 aasta möödudes.

Andrus Ansip pisaraid ei usu

Andrus Ansipi eripära – tema õnn ja õnnetus – võrreldes teiste Eesti tipp-poliitikutega seisneb selles, et ta on pööraselt enesekindel ja on alati (välise kuvandi järgi) lõpuni veendunud, et ta teab tõde, see on tema käes ja tal on õigus.

Ester Tuiksoo ja Villu Reiljani keerulises olukorras antud intervjuudes on tugevat ärritusnooti, millest kaikub ebakindlust. Ansip oleks analoogses olukorras tõenäoliselt andnud lühikese kommentaari ja öelnud, et kuna paljud on sellises olukorras olnud ka enne teda, ei näe ta selles midagi erilist. Isegi Edgar Savisaar ja Mart Laar suudavad nutta, Andrus Ansip mitte.

Peaaegu kunagi ei järgne meediapeksule tõe selgumist. Üks USA ajakirjandustegelane (kelle nimi mulle kahjuks ei meenu) võttis selle kokku sõnadega: «Meedia ei tea kunagi tõde, ta teab seda, mida allikad räägivad.» Mõni allikas teab tõtt, mõni vassib, mõni lausa valetab. Motiivid on erinevad.

Gigantide heitluses tuleb meeles pidada, et süüdistused on kõige lähemal tõele siis, kui mõlemal poolel on võrselt kaotada. Bill Clintoni puhul ilmus pidevalt välja keegi, kes on temaga väidetavalt maganud. Iga daam sai kuulsaks, kuigi päeva lõpuks selgus enamasti, et tegu oli järjekordse «karjäärinaisega».

Ansipile võib ette heita seda, et ta on tüüpiline karjerist. Punakajääri heaks kiita on igal juhul patt ja vabandus, et ka komparteis sai Eesti asja ajada, on nõrk. Paljud natsid väitsid kohtuprotsesside ajal, et nad lasid inimesi maha, kuna neid kästi. Küllap kästigi, kuid see ei õigusta teguviisi.

Samas tundub, et Ansipi ämm päästab väimehe maine. Vaevalt on peaministril julgust ja tahtmist avalikkusele suu sisse valetada. Mina ei usu seda hästi. Kuigi Ungari peaminister on sellega hakkama saanud …