Janek Mäggi: Pätsi pea kõrvale saagu kiiremas korras ka Rüütli, Ilvese ja Kaljulaidi pea!

Pätsi äralõigatud pea keset Tallinna linna on hirmus ja ähvardav. Kilesse pakitult ei olnud ta nii raju, aga puhas pea ehmatab kärbsedki surnuks. Kooliekskursioone selle ausamba juurde teha ei tohi! Lapsed jooksevad karjudes minema, kui nad presidendi nägu näevad. See on kurb, valus ja kurnatud. Pätsi-aegsed naised on surnud, mehi ei mäleta enam keegi. Päts jättis paugu tegemata ja nii need inglased ja ameeriklased meid venelastele kinkisid. Reinsalu ütleks: põlegu ta põrgus!

Päts Toompeale ei passinud, rahvakirjanik Tammsaare külje alla aga küll. Iga suurmees tahab, et temast jääks jälg, või noh, vähemalt pea jääks alles. Pätsil jäi. Ja veel sellisesse seltskonda. Tammsaare kartis inimesi, seepärast on hea, et Päts on temast piisavalt kaugel, et nad tülli ei läheks. Ühe aja mehed, aga Tammsaare suutis olla piisavalt konjunktuurne, et ka punavõimule meele järgi olla – mis siis, et surnuna. Sai samba ja pargi endale palju varem kui Päts. Päts istus vastu tahtmist hullumajas, Tammsaare sookuivendamise käsiraamat on aga vaevanud mitut põlvkonda noorsugu töörügamisest hulluks läinud Andresega. Ühed hullud mõlemad!

Kes lilli toob, visatakse kividega surnuks
Pätsi kõrvale mahuvad ilusti ära Rüütli, Ilvese ja Kaljulaidi pead, küllap on rahvas ka nende peade eest nõus kopsakaid annetusi tegema. Lennartil juba lennujaam on, sellest on küll. Presidentidega on juba kord sedasi, et nad tahavad, et neid mäletatakse hea sõnaga, et neid tsiteeritakse söögi alla ja söögi peale, ja oleks koht, kus neid kummardatakse ning seda tehakse piisava aupaklikkuse ja innuga.

Eks see selline ebajumalateenistus on, mille eest mõned rahvad teenijad kividega surnuks viskavad, kuid õnneks Eestis taolist brutaalset kultuuri ei ole. Meie paneme pärja ja mõtleme, kui hea see on, et ta enam võimul ei ole!

Sambakultuur on loomult võigas. Kui võim vahetub, on ühed sambad vaja kuuri alla viia ja siis teised välja kraamida ning mõne aja pärast jälle vastupidi. Vaene Päts lasi end juba elusast peast postmarkidele möllida ning nüüd peab kannatama tuult ja vihma, lund ja rahet, selle asemel et kuskil saras vaikselt tolmu koguda ja häbeneda Eesti rahva saatust, mis pole soomlaste ja eriti rootslaste omaga hurmavuselt võrreldav.

Tammsaare park on punalõhnaga! Õige nimi on Pätsi park!
Laar on korduvalt kuulutanud, et ega ükski poliitik saa kogu rahva poolt armastatud olla. Muidugi mitte, sest juhtida riiki nii, et inimesed seda hindavad, on võimatu. Rahvas on rumal, loll lausa, ning selle rumaluse/lolluse vastu on ainult üks rohi – propaganda. Mida rohkem on sambaid endistele poliitikutele, seda rohkem on neid tulevikus tänastele ning tulevastele poliitikutele. Kui Pätsi sammas hakkab ära tüütama, saab selle püstitada Nugisele. Kui Nugisest saab kõrini, saab Madissonile panna.

Tammsaare pargil on halva energiaga ajalugu, mis Talviku kõvasti punastama pani. Seepärast on õige aeg Tammsaare park kiiremas korras Pätsi pargiks ümber nimetada. Siis võib sinna paigutada veel teisigi kujusid, keda rahvas parasjagu tähtsaks peab.

Kujukultuur peabki ajaga kaasas käima. Kui park kannaks Pätsu nime, oleks väga tore, kui järgmine kuju on seal telelegend Talvikule. Joala sobiks ka Tallinna hästi, pealinnalased oskaks seda hinnata. Enne peavad muidugi Rüütli, Ilvese ja Kaljulaid pead oma õige koha leidma. Konstantiniga ühes reas.

Vaatamata kõigele peab rahvas oma juhtidest lugu pidama. Seepärast võiks Pätsile ikkagi ka Toompeale ausamba püsti panna. Kuberneri aeda. Seda ei saa ju ainult Rüütlile, Ilvesel ja Kaljulaidile usaldada! Nii et andke Kostjale see, mis Kostjale kuulub! Ühest sambast ei aita presidendile pealinnas isegi siis, kui selles riigis valitseb üks president korraga. Järgmine Päts tuleb kohe valmis panna!