Janek Mäggi: poliitiline müra on Eesti rahva hääl, seda tuleb armastada!

Marju Lauristin ütles eile õhtul ERRis avaldunud loos, et inimesed ei kuula enam rahulikke ja asjatundlikke sõnumeid, sest kogu poliitiline müra on läinud liiga suureks. 

"Inimesed ei pane enam selle müra sees tähele, mida ütlevad arstid. Minu meelest siin peaks kuulama ainult arste, neid inimesi, kes igapäevaselt selle haigusega kokku puutuvad," märkis ta.

Siiski väljendavad poliitilise eliidi seisukohad meie rahva parimat arusaamist, mis on probleem ja kuidas seda lahendada. Ainus kehv osa on, et iga poliitiline grupeering väljendab võimalusel üksnes oma valijaskonna unistusi, soove ja arusaamu ning on vähe neid, kes ei jälesta ega vihka teiste omi. Au neile, kes püsivad väärikad.

Hinges tahab iga normaalne poliitik head mitte ainult iseendale, vaid ka oma riigile ja rahvale. Kuid mitte alati ei taha ta head oma konkurendile või tema valijatele. Siiski on vähetõenäoline, et ilma poliitilise juhtimiseta oleks tulemus palju parem.

Karta tuleb nii poliitikut kui ka arsti, kui ta kipub tegema tööd, milleks tal erialane ettevalmistus ja pikaajaline töökogemus puudub. Mis siiski ei tähenda, et mõnest väga heast arstist võib saada erakordse taibuga poliitik nagu Urmas Sukles. Vastupidine on veidi keerulisem, kuid Evelin Ilves sobib näiteks ka vastupidisest.

Lauristini jutt, et kuulakem ainult arste, on siiski teostamatu, sest kui arstid hakkaksid ainult pressiesindaja tööd tegema, ei jõuaks nad enam inimesi ravida. Irja Lutsarit võib siiski mitmekülgselt tunnustada, et ta on jätkanud oma püha missiooni ka peale valitsuse poolt hülgamist. Tema sõltumatud, kammitsemata, siirad ja heatahtlikud arvamused on kindlasti lennukamad kui mõne valitsuse liikme või käerauastatud ja suukorvistatud uue teadusnõukoja liikme omad.

Poliitikute käerauastamine ja suukorvistamine on võimalik küll ühe erakonna piires (võid kaotada töö, koha valmisnimekirjas, soosingu ja palju muud), kuid võimatu erakondade vaheliselt. Kes ikka tahab jaurata, lahmida või pasunasse anda, saab seda konkurentide suunal – eriti kui ei olda koos koalitsioonis – suurima südamerahu ja mõnuga teha. Rahvas peab sellega leppima.

Moraal on siiski, et Eesti on see, mis ta on – vesi voolab selle kiirusega, millega ta tahab voolata ning kaldal istuv kalastaja (nt Marju Lauristin) selle kiirust reguleerida ei suuda. Rahval on alati õigus, isegi kui ta erakordselt rumal. Aga Eesti rahvas on tark. Täpselt sama tark kui tema valitseja.