PUURIME SULLE AUGU PÄHE!

Patsientidele mõjub alaline heietus Eesti meditsiinisüsteemi alarahastusest trepanatsioonina. See oli keskaegne ravimeetod, mille puhul patsiendi pealuu sisse puuriti auk, et sealt paha vaim välja lasta. XVII sajandil soovitati seda ka migreeni raviks. 

Patsiendid tunnevad, et neid piinatakse pikkade ravijärjekordadega, ravimid on hirmkallid, soodusravimite nimekirja õiged ravimid ei jõua, arstid töötaksid parema meelega Skandinaavias, kus makstakse ka palka jpm. Eesti patsiente (samuti arste) vaevavad alalised migreenihood ja pahad vaimud. Õnneks on riigil trell kogu aeg valmis.

Tõsisemalt. Ma ei usu, et on võimalik luua sellist meditsiinikorraldust, mida riik suudab kinni maksta ja millega patsiendid rahul on. See on võimatu. Miks? Sest kogu aeg sünnib uusi ravimeetodeid ning ravimeid, mille väljatöötamine maksab miljardeid eurosid ja mille peavad haiged või nende eest solidaarselt vastutavad inimesed kinni maksma.

Patsient tahab alati saada kõike võimalikku, isegi kui see ühiskonna seisukohast mõistlik ei ole.

Ühiskonna tervemad liikmed ei ole huvitatud elama ainult selleks, et kaaskodanike elu lõppu edasi lükata. Kuni nad ise on need, kes ootavad surma edasilükkamist.

80% meditsiinikulutustest läheb surma edasilükkamisele, kinnitavad arstid. On siiski ka neid patsiente, kes anuvad eutanaasiat, kuid enamik inimesi tahab elada niikaua, kuni ihu ja hing vähegi suudavad.

Tasakaalu leidmine on raske ja nõuab silmapaistvat empaatiavõimet, mõistust ja mõistlikkust. Ka Eestis on inimelul hind – ca 36 000 eurot aastas on riik valmis kulutama selleks, et inimene saaks elada täisväärtuslikku elu ja tööl käia. Üle selle ei ole enam kulutõhus.

Meditsiini rahastamisel on kaks poliitilist äärmust: 1) haige peab oma haiguse eest vastutama ise (mis on liberaalide vaatenurk, USAs pikalt kasutusel olnud praktika) – kui tahab ja suudab, võib ennast haigeks jäämise hirmus kindlustada; 2) haigete eest vastutab kogu ühiskond, n-ö riik maksab kõik kinni – see on sotsialistlik lähenemine, Kuubas siiani praktiseeritav arusaam, mispuhul muuks raha ei jäägi.

Enamik riike valib kesktee. Inimene peab ise vastutama ja maksma ning riik aitab – läbi solidaarsuse. Vähiravifondiga Kingitud Elu oleme võtnud lähenemise, et inimene või tema lähedased peavad ravimite ostul osalema, kuid annetajad finantseerivad solidaarselt suurema osa.

Kui olla otsekohene, siis meie missioon ongi esmalt ravida ühiskonda – hoolivamaks, heldemaks, siiramaks ja omakasupüüdmatumaks. Ning alles siis haigeid, keda on annetajatega võrreldes vähe.

Õigupoolest arvan, et kui tahame paremat/kallimat ravi, ei tule meil vaadata mitte arstidele või poliitikutele, vaid ühiskonnale silma. Me peame hakkama ise rohkem oma ravi eest maksma, just need, kes vajavad midagi erilist. Aga “ise” ei tähenda alati konkreetset patsienti, vaid ühiskonda tervikuna.

Kui on haigus, mille puhul ravi hind on kolossaalne, peame üksteist aitama. Sest ka meil endil võib seda vaja minna. Ja kui ei lähe, on veel parem.

Ma olen liberaalne ses mõttes, et inimene peab ise võimalikult palju tegema selleks, et oma elu maa peal mõistlikult ära elada. Kuid ma olen solidaarne nendega, kes silmanäitavalt seda teha ei suuda. Valima peame muidugi ka seda, mida me vajame. Meie kõige parem ravija on ikkagi meie enda ihu ja hing. Nohu paraneb ravides seitsme päevaga, kuid ravimata kulub selleks nädal.

Ei tasu oodata, et elame hooletult oma ihud ja hinged haigeks ning siis arstid putitavad need üles. Ei putita. Trepanatsiooni võib alati teha, kuid sellest ei pruugi olla kasu.