Janek Mäggi: Alternatiivi Andrus Ansipile pigem pole

Kõige tõenäolisem on, et president Toomas Hendrik Ilves teeb peale valimisi uue valitsuse moodustamise ettepaneku senisele peaministrile Andrus Ansipile, kes räägib esmalt läbi IRLiga. Kõige tõenäolisem on, et president Toomas Hendrik Ilves teeb peale valimisi uue valitsuse moodustamise ettepaneku senisele peaministrile Andrus Ansipile, kes räägib esmalt läbi IRLiga.

Kui Reformierakond ja IRL saavad kahe peale kokku 51 või rohkem kohta, on neil väga turvaline jätkata. Vahel on küll kohe näha, et vanad sõbrad, kuid mõistus seob – ja tugevalt.

Kahe erakonna omavahelise jõudude vahekorra osas on valmistulemused aga väga olulised. Kindlasti häirib isamaalasi, kui Reformierakond on sarnase mõjuga positsioonis Toompeal nende suhtes nagu Keskerakond oli Tallinnas sotsiaaldemokraatide suhtes. Unistus võimalikult võrdväärsetest jõuvahekordadest püsib vähemalt valimistulemuste selgumiseni. Sellest sõltuvad ministrikohad – kellele, mida ja kui palju.

Hõbemedal riputatakse kaela Keskerakonnale. Ka selles “võib kindel olla”, kui võtta appi Reformierakonna valimisloosung. Kuid Keskerakonna õnnetuseks on neil oma väärikat valimistulemust päris raske vahetada piletiks valitsusesse. Neil puudub vähemalt hetkel potentsiaalne liitlane, kes aitaks valitsust moodustada.

Koalitsioonist välja lennanud sotsid olid, aga ka nemad on teatud mõttes isolatsioonis. Vähemalt alateadvuses käsitlevad endised koalitsioonipartnerid sotse reeturitena – oma jonni ajamine valitsuses ning tagatipuks solvumisest liit Keskerakonnaga?! “Tule taevas appi!” kui tsiteerida sõnakunstnikust peaministrit.

Seega kui koalitsioon teeb hea või väga hea tulemuse, nagu praegused avaliku arvamuse uuringud lubavad eeldada, on kahe tugeva opositsioonierakonna väljavaated võimu juurde saada nõrgad. Kui rohelised künnist ei ületa, on tõenäosus, et Reformierakond+IRL saavad rohkem kui Keskerakond+Sotsiaaldemokraadid väga väga suur.

Rohelised võtavad kõige enam hääli siiski paremtiivalt. Nende valmiskünnise ületamine võib tähendada, et võimukoalitsioon vajab kolmandat partnerit. See oleks praokil ukseks valitsusse nii sotsidele kui ka rohelistele endile. Kelle poole kuningas Andrus oma kepi sirutab, sõltub sellest, keda rohkem valitsusse vajatakse.

Kõige selgem tundub siiski järgmise peaministri nimi. Ainult juhivahetus ei ole suutnud sotside kuvandit täielikult uuendada. Sa võid teha hästi ja oskuslikult tööd, kuid sa pead ka valijatele (väga-väga) meeldima – et teha kuldmedalitulemus. Praegu on küsimus selles, kas üldse medal tuleb – võitlus käib kolmanda koha pärast. Pronksmedali saatus ongi ehk kõige lahtisem. Sõltudes nii roheliste tulemusest kui ka sellest, kuivõrd “uut algust” valijad sotsides näevad. IRLiga võrreldes nad paremas positsioonis ei ole, pigem vastupidi. Kuigi kuhugi peavad “kolima” ka Rahvaliidu eelistamisest loobunud valijad...

Parlamenti jääb neli erakonda, võibolla viis. Nad saavad järgmise nelja aasta jooksul riigilt 25 miljonit eurot, et meid väärikalt esindada (see on lisaks palkadele, esindustasudele jms iseenesest mõistetavale).

Uut koostööd keegi väga testida ei viitsi – elu näitab, et see ei vii kuhugi. Ikka elad oma vana naisega rahulikult edasi – näägutab küll vahel, aga samas – söök on laual ja tuba soe. Ja peremees Ainsipiga võivad peaministriks ihkajad rinda pista suusatamises (kuigi ka see pole lihtne), kuid mitte poliitikas. Ilukõnega enne valimisi mitmeringilist kaotusseisu tasa ei tee. Teistel erakondadel on Reformierakonnale ka kambakat väga raske teha – pole liitlasi. IRLi ja Keskerakonna liit kõlab siiski ebausutavalt.

Käisin paar päeva tagasi Lätis. Lätlased seavad meedias eestlasi endale eeskujuks –kui hästi me seda ja teist asja oleme teinud! Peaksime rahul olema ja võibolla ka ise oma naabreid rohkem hindama. Sageli on just eestlased need, kellel on kuus varvast ja sarved. Liitlased aitavad edasi üksteist, ühiskonda, piirkonda.

Ühe rohkem olen hakanud mõistma, et avalikus ruumis võib olla palju erinevaid arvamusi, kuid lõpuks on valik ikka kas “jaa või ei” või “poolt või vastu”. Kõik valikud muutuvad viimaks mustvalgeks. Arvamused jagunevad kaheks (kuna igal medalil on alati ka teine pool, isegi kui teine pool on veidi väiksem kui esimene) ning kujundada saab arvamuse pigem nii või pigem teisiti, mitte “see on kindlasti ja ainult nii”.

Eestis on asjad pigem hästi. Pigem saab Ansip tagasi. Alternatiivi (avaliku arvamuse järgi) pigem ei ole. See on nii praegu, veebruaris 2011. Suhted ajas muidugi muutuvad, kuid millal ja kuidas pole mõtet ennustada.